Muidugi ole see inimeste elupaik üksnes minu hinges. Ka paljusid mitte-petserimaalasi võlub Petserimaa oma sügava ja valusa hingelisusega, kirjutab petserimaalane Ilmar Vananurm.
Ilmar Vananurm: ärge unustage Petserimaad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurvastusega olen lugenud mõne ajakirjaniku reisimärkmeid, kus nähakse omaaegse Petseri maakonna keskuses vaid inetust. Ometi leiab laga igas ilmanurgas.
Mu ammuloodud «Petseri valsis» on sellised sõnad: «Petseri/taevaste tütar, sa kurja eest peitu,/karjana/ muidu kisuksid võõrad sul südame seest.»
Petseri areng pole sugugi tardunud. Viimasel ajal on Petseris kultuurimajana kasutusele võetud endine Kaitseliidu hoone, bürood on leidnud ruume nn Seto Majas (kunagine kapmeeste Nassari ja Mägi kaubamaja), peagi valmib uus kirik Jurjevskaja (Tartu) tänaval, Uuel tänaval valmib elumaja, klooster ehitab veel üht võõrastemaja, kloostri lähedal saab valmis ärihoone, Maiski piirkonnas linna piiril avab klooster jälle ühe mitmeotstarbelise ilusa hoone, korralikult on asfalteeritud mitmed tänavad, linna kõik suurmajad saavad optilise kaabli kaudu kiire internetiühenduse (paigaldamine juba käib).
«Õilsad» poliitikud manavad ette näo, justkui poleks Petserimaal mitte kunagi elanud petserimaalasi ehk Petserimaa-eestlasi, otsekui oleks ära haihtunud Petseri linn ja Petseri tagused eesti külad ja kalmistud ning ajalugu koos naha ja karvadega.
17. septembril tähistas Petseri luteriusu kirik oma 90. aastapäeva!
Võimalik, et lähiajal ei saa Eesti Vabariik omale kuuluvat maad hallata. Ent kole mõelda ja tunda, kuidas tänane poliitiline teerull meid petserimaalasi muljub: mitme tuhande aastane ajalugu püütakse paari aastakümnega minema pühkida kui kriidikirja klassitahvlilt! Eesti meedia on ammu unustanud sõnad Petseri ja Petserimaa, nende asemele on kui deus ex machina ilmunud nimetus Setomaa. Petseri maakonna asemele püütakse «ehitada» Mikitamäest Missoni ulatuvat Seto Soolikat.
Oinaski saab aru, et see kujutab endast üksnes poliitilist eesmärki. See on osa EV valitsuse ja Tallinna-meelsete poliitikute loobumisprogrammist. «Õilsad» poliitikud manavad ette näo, justkui poleks Petserimaal mitte kunagi elanud petserimaalasi ehk Petserimaa-eestlasi, otsekui oleks ära haihtunud Petseri linn ja Petseri tagused eesti külad ja kalmistud ning ajalugu koos naha ja karvadega.
Veel ülemöödunud sajandi lõpupoole kirjutasid nii Kreutzwald kui Hurt petserimaa-eestlastest, meie küladest ja oludest. (Lugege, tuletage ometi ajalugu meelde!) Nüüd aga siirdatakse uue põlvkonna pähe mingit setotamist, seto-värki, mis piirneb vaid Mädajõe ja Koidula ning Piusa jõe ja Kitse küla vahelise alaga!
Taolisele enesekitsendusele, sellisele Petserimaa kastreerimisele olen ma alati kategooriliselt vastu olnud. Varem, kui ei häbenetud kõnelda meie igivanast Petserist ja Petserimaast, ei häirinud mind seto-sõna kuigivõrd. Nüüdne setotamine häirib aga küll. Ülalmainitud põhjustel.
Ühtse (kui ühtse?) Seto valla pealesurumise asemel tuleb meil kõigil rohkem kõnelda Petserist ja Petserimaast, mille loovutamist ei kata iialgi ka kõige kallimad indulgentsid.