Tarmo Pikner: trooja hobune Tühi Sedel

Tarmo Pikner
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Pikner
Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Presidendiralli võitis trooja hobune nimega Tühi Sedel, kuigi sai kõige vähem hääli, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Musta hobuse mängu tulekut Estonia teatrilavale ei oodatud, selle asemel saime trooja hobuse nimega Tühi Sedel, kes sai küll kõige vähem hääli, kuid võttis kogu poti. Pettunud poliitikud kappavad nüüd oma trooja hobusel Toompeale tagasi matemaatikaülesandeid lahendama ja petetud rahvas vaatab toimuvat suu ammuli pealt.

Kuhu kadus Kaljuranna kaljukindel üldrahvalik toetus?

Marina Kaljurannaga oli see lugu, nagu on juhtunud olümpialootustega: kui kindlale edetabeli juhile riputatakse enne olümpiamänge kuldmedal kaela, siis pahatihti tabab teda võistlustules fiasko. Nii on ka presidendi aurahaga: selle peab pühendunud tööga välja teenima. Pelgalt hirmsast tahtmisest ei piisa. Ei päästnud ka neljanda võimu poolt reitingutulemuste, naeratavate fotoportreede ja ümarjutu korduvtrükki paiskamine.

Saatuslikuks sai Kaljuranna meelemuutuste diapasoon, näiteks TV3 valimisdebatil astus Kaljurand Reformierakonnast välja, kuigi ta polnud jõudnud sinna veel astudagi. Või kuidas suhtuda sündmuste jadasse, mis leidsid aset nädalapäevade jooksul: olla või mitte olla presidendikandidaat – kui ma ei saa presidendiks, astun Reformierakonda – välisministeeriumi ukse paugutamine – suhtlen kõigi ühiskonna gruppidega – EKRE fraktsiooniga ma küll ei suhtle – Reformierakonda astumine ei tule kõne allagi.

Marina Kaljurannaga oleksime saanud hübriidpresidendi. Ühest küljest oli ta parteitute bloki esindaja, nagu ta ise kaljukindlalt väitis. Poliitvaatlejad teadsid Kaljuranda kuuluvat aga Rosimannuste parteisse (osa Reformierakonnast). Sellisele kameeleonimängule sai paratamatult osaks Rosimannuste perepartei kaotus ja Rõivase partei marssis võidukalt Kallasega vastu vältimatule kaotusele teises valimisvoorus.

Rahunege maha!

Selline oli Siim Kallase hüüdlause paljudes debattides. Maha rahunemise soovitus oli esialgu mõeldud tema nägemusena juhuks, kui riigis peaks midagi erakorralist juhtuma, kuid tegelik sõnum oli rahvale: ärge erutuge minu kunagistest prohmakatest, läheme rahulikult üheskoos edasi, andke hääled mulle ja riigis ei juhtu midagi hullu.

Eriti kurjakuulutavalt kõlas Kallase lõpulause ETV debatis: «Olen tagasi Eesti poliitikas ja siia ma jään.» Ehk siin ma seisan ja teisiti ei saa. Eriti valvsaks peaks selline sõjahüüd tegema reformierakondlaste loodud koalitsiooni.

Huvitav oli kogeda, mida võib Brüssel inimesega kümne aastaga teha ja kuidas toimub taaskohanemine endise kultuuriruumiga. Teatavasti suheldakse ELi struktuurides maailma levinuimas keeles, bad english’is (puuinglise keel), ja seal on põhiline, et vajalikud märksõnad oleksid markeeritud, kusjuures lingvistika pole tekstide ettekandmisel oluline.

Ja nüüd, kui Kallas rääkis Brüsselist naasnuna eesti keeles, siis tulenevalt brüsseliitluse viirusest loetles ta samuti märksõnu, kusjuures laused ja mõtted jäid tihti poolikuks, ehk ta hüppas ühest aiast teise. Samas, viimastes etteastetes hakkas Kallas kasutama juba eesti keele põhist lauseehitust, kuigi laused pärinesid kümne aasta tagusest ajast.

Ühtne Eesti suurkogu vol 2.0

Politolooge üllatanud Allar Jõks sai oma poliitristsed 2010. aastal «Ühtse Eesti suurkogul», mille jätkuvaatus toimus nüüd Estonias. Kas Ojasoo ja Semper plaanisid oma NO99 teatriga just sellist finaali, kuid Jõks oli etendusest saanud tuule tiibadesse ja täitis NO99 ootused 99-protsendiliselt.

Puudu jäänud protsent tuleb kirjutada Edgar Savisaare kontole, kuna teda oli nähtud Estonia teatri ümber tiirutamas. Kus iial Savisaart nähtud, seal kindlalt midagi juhtunud! Järgmine vaatus tuleb ettekandele riigikogus, kuid Jõks on selleks ajaks ametikõrgendusega tootval tööl.

Mart Helme on ilmselt hea bridžimängija, kus bluffimine on paratamatu osa mängust. Ka presidendi tegemise mängus on selline võte omal kohal. Vastasel juhul ei saaks teised presidendiks pürgijad oma hambaid teritada – Helme pakkus heldelt seda võimalust.

Mailis Repsile heiastub aga helge tulevik Augeiase tallide puhastamisega Keskerakonnale uue näo modelleerimisel. Võib juhtuda, et tandem Repsimson veab vankri isegi Toompea koalitsioonimäele.

Igor Gräzini ja Jaak Alliku pidupäev

Ahto Lobjakas, hirmutades valijamehi, hoiatas neid tühjade pihkude eest, muretsedes meie põhiseaduse kriisi pärast. Jaak Allik leidis, et on just õige aeg rakendada tühisedelite metoodikat: kui menüü ei sobi, tuleb minna tagasi riigikokku valima üldrahvalikku presidenti. Igati hea mõte, kuna põhiseaduse auklikkus tuli ilmselgelt esile ja nüüd näevad ka pimedad ja kuulevad kurdid, et süsteem vajab muutmist.

Veel enam, Igor Gräzin sai oma teooriale presidentuuri ebavajalikkusest tubli annuse kinnitust. Kui rahva delegeeritud legitiimne valimiskogu ei suuda talle antud ülesannet täita, siis jääb üle kaks võimalust: kas ülesande püstitus oli vildakas või pole sellist ülesannet üldsegi tarvis anda. Teisisõnu, kas meile on ikka presidenti vaja?

Siinkirjutaja on aegu tagasi sõnastanud pimedatele ja kurtidele, et presidendi ameti võiks ühildada mõne teise riiklikult olulise ametiga, näiteks Teaduste Akadeemia presidendi omaga. Nüüd on Jaak Allik jõudnud Tarmo Soomereni (kui üks võimalik president). Siin olekski aeg ja koht, kust mainitud ametite ühildamine võiks alata, läbi teaduspõhise riigivalitsemise. Isegi Siim Kallas viitas moka otsast presidendiameti kaotamise võimalusele, kusjuures kunagi rääkis ta presidendi ja peaministri ameti ühildamisest avalikult.

Valimisralli kaotajate leeri tuleks lugeda ka kampaaniameistrid Andreas Kaju ja Janek Mäggi, kes nägid kurja vaeva, üritades disainida oma kandidaatidest ameerikalikku pakendit. Vähemalt üks asi õnnestus: õpetati oma esindatavad (vastavalt Kaljurand ja Kallas) naeratama, mis ei kuulu just meie rahva lemmiktegevuste hulka. Kuid nagu selgus, oli Kaljuranna täiskuunaeratus (ka tõsiste teemade puhul) võõristav. Kallas lahkus Estonia rõdult naeratusega läbi pisarate.

P.S. Oodata on Siim Kallase revanši, küllap hakkab looma uut valitsuskoalitsiooni koos uue ilme saanud Keskerakonnaga. Ajalool on kombeks korduda (farsina). Rahunege maha!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles