Tõnis Saarts: erakondliku enesekesksuse mihklipäev

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits

Presidendiinstitutsiooni legitiimsus on tegelikult juba praegu kannatada saanud. Miks peaks keegi põlema soovist minna end ise nurka mänginud koalitsioonierakondi päästma? küsib politoloog Tõnis Saarts.

Üleeilse presidendivalimiste läbikukkumise suurimad võitjad on EKRE ja Keskerakonna süsteemikriitilisem tiib. Neile on seesugune areng, mis näitab praegusi poliitilisi institutsioone ebausaldusväärsena ja võimueliiti võimetuna, pigem rõõmusõnum. Ehk teisisõnu: mida halvem, seda parem. Kas kaotajaks jäi ka Eesti demokraatia? Valguskiiri on selles loos tõepoolest vähevõitu, aga mõni siiski paistab. Ennekõike oli laupäeval toimunu aga kohalike eliitide protest Tallinna võimumeeste vastu ja erakondliku egotsentrismi ülipiinlik tähetund.

Paradoksaalselt pääseb laupäevase ebaõnnestumise kiuste põhiseaduse mõte nüüd paremini esile kui kunagi varem. Presidendivalimised polegi mõeldud ühele või teisele parteile punktivõidu võtmiseks, vaid parlamentaarse vabariigi riigipeaks peakski saama erakondadeülene kandidaat. Kui valimised liiguvad tagasi riigikokku ja meil tuleb isegi valimiskogu uuesti kokku kutsuda, siis peaks saama põhiliseks märksõnaks konsensuseotsingud, mitte nullsummamäng. Meil ja poliitikutel on selle mõttega muidugi raske harjuda, sest teravaid vastandumisi ja «võitja võtab kõik»-põhimõtet soosiv Eesti poliitkultuur pole just kuigi küps konsensusdemokraatlikuks otsustamiseks, kuid muud võimalust paraku pole. Mõnes mõttes tuleb seesugune konsensusdemokraatia harjutamine praegusele poliiteliidile isegi kasuks.

Konsensusdemokraatiale võimaluse andmine on paraku ainuke positiivne noot, mida ma praeguses olukorras näen. Tõenäosus, et nii lühikese ajaga suudetaks riigikogus jõuda erakondadevaheliste kokkulepeteni, pole just ülemäära suur. Vähemalt esialgu üritab igaüks tekki ikkagi enda poole sikutada. Pole sugugi võimatu, et me näeme veel ühte valimiskogu vooru ja kui ka teiselgi korral asi ebaõnnestub, siis muutub kogu protsess lihtsalt jantlikuks. See kahjustab riigi ja praeguse eliidi tõsiseltvõetavust laiemalt ning on vesi nende poliitiliste jõudude veskile, kes kõnelevad nn Kolmandast Vabariigist, kus võiks olla rahva valitud kõva käega president, kes viib valijate tahet ellu otse ega lase end väga häirida igasuguste vaheinstitutsioonide (olgu see siis parlament, valitsus, kohtusüsteem või meedia) toimetamistest.

Presidendiinstitutsiooni legitiimsus on tegelikult juba praegu kannatada saanud. On päris selge, et peaaegu ühelgi neist kandidaatidest, kes astusid üles valimiskogus, pole mõtet end riigikogu hääletusvoorudes üles seada. Valimiskogu on neile kõigile juba hundipassi andnud, miks peaks nende võimalused parlamendis üleöö paremad olema? Kahekordse kaotushäbi osaliseks saada? Milleks?

Seega, uus kandidaat saab olla keegi, kellest me oleme praeguste valimiste kontekstis väga vähe rääkinud ja kes on parteideväline või erakondadega üsna vähesel määral seostatav. Iseküsimus on, kas sellist kandidaati leiduks ja kas mõni tuntud ühiskonnategelane üldse sooviks sellist rolli võtta. Miks peaks keegi põlema soovist minna end ise nurka mänginud koalitsioonierakondi päästma?

Kuna president saab sündida ainult eliidivaheliste tagatoakokkulepete tulemusena, lisab see lõpptulemusele omakorda halva maigu. Olla tagatoakokkulepetest sündiv tankistpresident pole just kutsuv perspektiiv ükskõik millisele endast lugupidavale ühiskonnategelasele. Võimalus valida laiema avaliku toetusega ja rahva hulgas aktsepteeritud president lasti käest. Isegi kui lõpptulemusena saab Eesti endale üsna soliidse riigipea, jäävad eliidipresidendi imago ja tagatubade hõng teda paratamatult jälitama ametiaja lõpuni. Taas punktivõit neile, kes tahaksid liikuda parlamentaarse riigikorraldusega halvasti sobituvate otsevalimiste poole.

Kui kõnelda võitjatest-kaotajatest erakondade lõikes, siis huvitaval kombel on selleks tegelikult vaid Reformierakond. Kuigi nii IRLile kui ka SDE-le oli valimiste nurjumine ebameeldiv, on ometi nüüd mõlemale parteile võimaluste aken palju enam paokil kui mõni päev tagasi. Mida kauem praegune poliitiline kriis venib, seda enam saavad kannatada peaminister ja tema erakonna renomee, mis annab teistele erakondadele suurema kauplemisruumi, surumaks presidendiks näiliselt neutraalset, kuid endale palju meelepärasemat kandidaati. Reformierakonnale löödi laupäeval uks Kadriorgu pauguga kinni: ees on vaid halvad ja veidi vähem halvad valikud, aga oma kandidaati neil enam presidenditoolile upitada ei võimaldata.

Tundub, et kõige pikema kõrre tõmbab kogu selles protsessis IRL. Jõksi täiesti ahhetama panev edu valimiskogus, kus ta jäi suurfavoriit Kallasest maha vaid nelja häälega, kõneleb nii mõndagi: kõneleb IRLi organiseerimisvõimekusest, kohaliku eliidi kasvavast rahulolematusest reformierakondliku valitsusega, haldusreformivastastest meeleoludest maakohtades jne. Kui oravapartei ei tee sellest mingeid järeldusi, on vaid aja küsimus, millal olukord kujuneb neile väga hapuks. Suurim sisepoliitiline nihe, mida presidendivalimised võivad kaasa tuua, ongi IRLi tagasitulek suurde poliitikasse. Viimasega kaasneb paratamatult Reformierakonna mõjukuse vähenemine, mis lõpuks päädib ilmselt erakonnasiseste pingete kasvu ja juhttuumiku vahetusega.

Mis mind poliitikavaatlejana kõige enam üllatab, on poliiteliidi oskamatus ja tahtmatus õppida varasemate valimiste kogemusest. Viieteistkümne aasta tagused valimised (aastal 2001) oleks pandud justkui korduslindile, kuigi tulemus oli tänavu veel dramaatilisem kui toona, mil president küll valiti ja selleks sai paljude suureks üllatuseks Arnold Rüütel. Nii nagu ka toona alahinnati kohaliku eliidi protestivaimu. Laupäeval andsid valitsuses pettunud ja haldusreformi suhtes kriitilised valijamehed oma hääle Jõksile, 2001 sai need endale Rüütel.

Niisiis õppetund nr 1: ära kunagi alahinda kohaliku eliidi protestisuutlikkust. Sellega seostub kohe ka teine õppetund: ära tee otsevalimiste kampaaniat, kui su sihtrühm on kohalike omavalitsuste esindajad. Aastal 2001 rõhus Reformierakond Toomas Savi suurele avalikule populaarsusele ja lootis, et see võiks olla argument kallutamaks omavalitsuste esindajaid just koalitsioonikandidaati toetama. See ei läinud läbi. Nõnda ei võitnud ka neil valimistel Marina Kaljurand valimiskogu liikmete südameid, sest kohalikule eliidile polnud tal ühtegi tõsiselt võetavat sõnumit. Viimastele ei läinud kuigivõrd korda tema tavavalijatele mõeldud lugu rahva lemmikust, kes suurpartei reeturlikkuse kiuste rühib ikka kangekaelselt edasi. Presidendikandidaadid, keda ei huvita kohalike inimeste mured ja kes ei suuda kõnetada omavalitsuseliiti, ei saa lihtsalt valimiskogus olla edukad. Otsevalimiste kampaania stiilid lihtsalt ei sobitu praeguse valimissüsteemiga.

Ja nüüd kolmas, kuid kõige tähtsam õppetund: president saab sündida ainult erakonnaüleste kokkulepete tulemusena, see on põhiseaduse mõte ja parteiliseks egotsentrismiks pole siin kohta. Viisteist aastat tagasi jäid paremerakonnad parteidevaheliste konsensusotsingutega liiga hiljaks ning vastaspool suutis oma ridu protesti tähe all palju efektiivsemalt koondada. Nii ka nüüd: kui kokkulepetele hakati isegi teise valimiskogu vooru eel mõtlema, siis oli rong juba läinud ning suutmatus ning tahtmatus oma valijamehi kontrollida tõi meid siia, kus me oleme. 

Paistab, et nii nagu ka elus, nii peab iga uus poliitilise eliidi põlvkond ise oma vitsad kätte saama ja varasematest kogemustest ning manitsustest hoolitakse vähe. Probleem on aga selles, et praeguse eliidi õpipoisilikud eksimused võivad Eesti demokraatiale ja neile endale üsna karmilt kätte maksta. Presidendivalimistel on Eesti sisepoliitikale olnud alati märkimisväärne mõju: sellest on alguse saanud nii erakondade tõusud kui ka langused, valitsuskoalitsioonide kukkumised kui ka täiesti uute parteide esiletõus. Kõik see võib tulla ka sel korral, kuid suure tõenäosusega lisandub siia veel üks uus nüanss: presidendivalimised 2021 hakkavad kindlasti toimuma muudetud süsteemi alusel. Kas see on Eesti demokraatia võit või kaotus, seda saab hinnata vast alles aastakümnete pärast.