Presidendivalimiste hommikul meeldib mulle mõelda, et kuigi on tegu kõige tähtsama institutsiooniga, on president ikkagi eelkõige inimene. Tema energia ja isiksus loovad pildi, millisena meie ise, aga ka ülejäänud maailm Eesti riiki teab ja tunnetab, kirjutab Evelin Ilves.
Eesti on meie kodu. Kas selles kodus on otsustav hääl mehel või naisel, ei ole tegelikult võtmetähtsusega. Ülim on see, et otsused viiksid elu edenemisele. Aga seda, mis see edenemine on, tõlgendavad mehed ja naised mõnevõrra erinevalt.
Meestel on kalduvus ennast pigem väljaspool kodu teostada. Neile on oluline võidelda, võita ja raha teenida. Mehe ego on hästi suur.
Naine hoolitseb kodusoojuse eest isegi siis, kui ta väljas kõva karjääri teeb. Ikka on tal kuklas mõte, mida õhtuks või hommikuks lauale panna, kas lastel on riided puhtad või uus trenn juba välja valitud. Naine on enamasti see, kes paneb tähele, kui mõne pereliikme silmad kurvaks muutuvad või keegi öösel köhima hakkab. Kui mees valib julgelt pooli ja pühendub sellele või kellelegi, kust garanteeritud edu on oodata, siis naise jaoks on võrdne kohtlemine palju olulisem. See, et keegi ei kannataks ega puudust tunneks.
Meil on olnud kolm väga erinevat meesriigipead, igaüks omal kohal ja ajanud oma asja nii hästi kui osanud. Ma olen väsinud meedia üleskistud skandaalidest ja kohutavast kriitikatulvast, mis kõiki neid kolme riigipead ning nende peresid saatnud on. Olles seda elu ise üheksa aastat elanud ning näinud ka eelnevaid presidente päris lähedalt, pole mul kahtlustki, et ükski meie riigipea pole oma ametit mingi hüve või pensionikindlustusena võtnud. Seda tööd ei saagi ilma pöörase usu, armastuse ja pühendumiseta teha.
Aga ma ei taha enam mõnda aega kaasa elada pidevale võitlusele ja globaalsele enesetõestusele. Ühele väikeriigile on suurele pildile jõudmine elulise tähtsusega, ent seal püsimine sõltub lõpuks ikkagi meist kõigist. Sellest, kuidas ja kellena ennast tunneme, ning sellest, kas meil on sisu ja tahtmist midagi uut luua. Sellestki, kas jagub suuremeelsust seda teistega jagada. Ma tahaksin tunda, et president on senisest enam meie jaoks ja meie oma.
Minu unistuste president, kes täna valitakse, on suure sooja südamega. Ta on nagu ema, kes meid, Eesti rahvast, sülle võtab, silitab ja hoiab. Ta teab meie kõigi nimesid ning oskab õigel hetkel noomida. Ent tunnustamine ja kiitus, eriti aga märkamine on tema kõige tähtsamad tööriistad. Ta ei räägi rahast, vaid sellest, et igaüks peaks tegelema sellega, mis talle kõige südamelähedasem ja milles ta on kõige osavam. Sellest peaks saama ka ära elada. Ta märkab meie andeid ja hädasid ning tabab imepärase täpsusega põhilist. Muidugi näeb ta suurt pilti ja meid ses suures ilmas, aga detailid on talle samuti olulised. Tema ei jutusta sellest, et kõige tähtsam on jõukaks saada. Ta lihtsalt teab, mis on inimlik õnn ja et just see on elus põhiline. Meie president ise on kõige õnnelikum inimene.
See president ei lase ennast tarkadest ametnikest tarastada ega juhindu ainult nõunike memodest. President teab, et sulgumine elevandiluust torni paneb ta inimesena isolatsiooni. Mida rohkem on tema kontaktid päriseluga igasugu abiliste vahendatud, seda vähem tajub ta tõelisi muresid ja rõõme ning seda rohkem sõltub ta ise ametnike armeest.
Sest enamik võimu lähedusse trügijaid ihkab hoopis ise võimu. Kes teab pealiku meeleolusid või maitseid, see oskab infost valuuta teha ja selle omaenese positsioneerimise teenistusse panna.
Unistuste president jätab kohe esimesel ametipäeval meelde, et uksed ei avane iseenesest igavesti ning toit ei ilmu külmikusse võluväel. Ka tema õhtusöökide arveid maksab käsundusohvitser rangelt piiratud aja. See ei ole normaalne elu ja see ei tohigi normaalsuseks saada.
Meie uus president pühendub senisest hoopis enam oma rahvale. Ta teab oma elukogemusest, et tähelepanu on kullast kallim kogu loomariigis. Selle pärast võideldakse ja isegi surrakse. Tähelepanust ilma jätmine aga kõige rängem karistus.
Presidenti saadab igal sammul võimas tähelepanu. Tema missioon on seda inimestega jagada, tõstes nii kõrgemale ja valgusesse igaühe, keda ta puudutab. Ida kultuurides usutakse, et tähelepanu on jumalik – need inimesed on väljavalitud ja neil on võime teisigi tõsta, innustada või inspireerida.
Unistuste presidendi jaoks jääb ka pärast ametisse nimetamist tema kodu kõige suuremaks kindluseks – rääkigu julgestus mida tahes. Töö ja pereelu ühitamiseks on kõige halvem variant 24/7 kontoris elada. Oma kodu ja olmelised pisitoimetused on need, mis sind kõige paremini päriseluga kontaktis hoiavad.
Kui sa ikka poes, teatris ja kohvikus ei käi, paistab elu õige varsti justkui kõverpeeglist. President leiab aega oma koeraga jalutamiseks ja lapsega rääkimiseks. Ta ei unusta isegi pühapäevahommikuste pannkookide tegemist ära, ja üleüldse, ta peab hoolega järge, et oma pere aeg oleks kõige esimesena kalendrisse kantud, muidu kaob kõik märkamatult.
Ja kuigi kõik tänased kandidaadid saaksid selle ametiga kindlasti hakkama, arvan, et kõige toredam oleks, kui täna valitakse presidendiks naine, kellel on elu- ja töökogemus ning pere. Üle kõige tahan ma, et ka peale seda ametiaega oleksid need kõik kolm tal ka alles.