Daniel Hough: Merkeli erakond põrus Berliinis, aga ärge kantslerit veel maha kandke

, Sussexi Ülikool
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel eile Berliinis.
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel eile Berliinis. Foto: SCANPIX

Angela Merkeli kristlikel demokraatidel (CDU) on olnud rasked ajad. Viimanene hoop tuli Berliini regionaalvalimistel, kus erakonnal õnnestus küll säilitada teine koht, aga nad heideti välja linnavalitsusest, kirjutab Sussexi ülikooli politoloogiaprofessor Daniel Hough.

CDU pole Saksamaa pealinnas veel kunagi nii nõrgalt esinenud. Erakonnal õnnestus koguda vaid 18 protsenti häältest (2011. aastal 23,3 protsenti). Hääli kaotasid ka sotsiaaldemokraadid (SPD), kes kogusid 28,3 protsendi asemel 22 protsenti häältest, ja rohelised – 17 asemel 15,5. 

SPDd ja rohelisi lohutab aga see, et nad on suure tõenäosusega võtmemängijad Berliini valitsuse moodustamisel, mis siis, et osana küllalt laiast ja kohmakast vasaktiiva koalitsioonist koos vasakerakonnaga.

Ootuspäraselt võitis kõige enam populistlik Alternative für Deutschland (AfD). 2011. aastal ei olnud nad pildil, ent tänavu kogusid ligi 13 protsenti häältest. Tugevasti immigratsioonivastane (ja eriti põgenike vastane) retoorika on  puudutanud paljusid ja erakond istub nüüd juba kümnes Saksamaa 16 regionaalsest parlamendist. Peaaegu kindlalt lisanduvad 2017. aastal sellesse nimekirja ka Saarimaa, Schleswig-Holstein, Põhja-Rein-Vestfaal ja föderaalne parlament.  

Karistusefekt

Merkelit ümbritsevat hukatuse hõngu  arvesse võttes on kerge oletada, et CDUl võimalused järgmiset föderaalvalimiste järel võimu juures olla on pea olematud. Sellegipoolest on küllalt põhjust arvata, et CDU tõuseb taas. Valijakäitumise uuringud näitavad, et enamik valitsuserakondi saavad regionaalsetel valimistel väikese tagasilöögi, ent riiklikult võimu ei kaota.

Enam kui kümme aastat tagasi analüüsisin koos Charlie Jefferyga, kuidas läheb Saksa föderaalvalitsusse kuuluvatel erakondadel regionaalsetel valimistel. Me analüüsisime kõiki regionaalvalimisi 1949. kuni 1998. aastani - kokku 129 juhtu. Vaatasime ka, kuidas läks opositsioonierakondadel ja kuidas tulid toime liite moodustanud väiksemad erakonnad. 

Võrdlesime erakonna tulemust regionaalvalimistel neile eelnenud ja järgnenud riiklike valimistega. Kui erakond erakond kogub eelnenud riiklikel valimistel 40 ja järgnenud valimistel 44 protsenti, on ootuspärane, et seal vahel toimuvatel regionaalvalimistel saab ta 42 protsenti. Meid huvitas, kas erakondadel läks oodatavast halvemini või paremini. 

Tulemused peaksid mõjuma Merkelile julgustavalt. Me nägime, et kuni Saksamaa ühendamiseni oli peaaegu raudkindel, et föderaalvalitsusse kuuluvatel erakondadel läks regionaalvalimistel oodatust halvemini. Ainult kahel korral (103st) ei järginud tulemus seda mustrit. 

Muster muutus veidi esimesel kümnendil pärast Saksamaa taasühendamist, ent see tähendas pigem, et tulemused kõikusid rohkem, need ei muutunud ilmtingimata paremaks.  

Föderaalvalitsuse erakondadel läks regionaalvalimistel eriti halvasti siis, kui need leidsid aset nende valitsusaja keskel. Sel juhul olid föderaalvalimistega võrreldes edukad eelkõige väiksemad erakonnad, sageli ka protestiparteid, kellel mõnikord läks isegi erakordselt hästi.

Kontekst loeb

See ja hilisemad uuringud on aidanud mõista ka, miks valimistulemused niimoodi muutuvad. Riiklik poliitika seab sageli raamid, aga kui vaadata sügavamale, on oluline ka regionaalse tasandi poliitika. 

Merkeli eelkäijad Gerhard Schräder ja Helmut Kohl nägid mõlemad, kuidas nende erakondadel läks regionaalvalimistel korduvalt halvasti, ent kehval tulemusel oli sageli unikaalne regionaalne taust.  

See vastab tõele ka nüüd. Viimasel ajal on kõike muud varjutanud enam kui miljoni immigrandi Saksa ühiskonda lõimimisega seotud väljakutsed. See on olnud ka AfD populaarsuse peamine põhjus.

See selgitab ka Merkeli CDU populaarsuse kahanemist, aga tänavu märtsis valiti Baden-Württenbergis taas kord liidumaa peaministriks  roheliste esindaja Winfried Kretschmann, kes on olnud kindel Merkeli pagulaspoliitika toetaja. Võrreldes 2011. aasta föderaalvalimiste tulemusega kaotas Merkeli CDU suure hulga hääli, rohelised tõusid aga 6,2 protsenti. 

See ei selgita ka, miks sotsiaaldemokraadist Malu Dryer, kes toetas samuti Merkeli pagulaspoliitikat, võitis samal ajal  Reinimaa-Pfalzi valimised. Tulemusi kõrvutades ei paista CDU kehv esinemine Berliinis ja AfD edu enam kuigi ebatavalisena. Võimalik, et see on just ootuspärane.

Berliinis ei nähtud CDU esinumbrit kuigi huvipakkuvana ja erakonna kampaaniat nähti ebainspireerivana. Berliin pole ka juba üle kümne aasta olnud kuigi vastuvõtlik paremtsentristide ideedele. Regionaalpoliitika on Saksamaal oluline ja regionaalvalimiste tulemuste põhjal föderaalpoliitika selgitamine on ohtlik mäng.

Pole tark Merkelit maha kanda

CDU tulemused mõjuvad erakonna toetajatele muidugi murettekitavalt. Seda enam, et esimest korda on nüüdisaegsel Saksamaal tekkinud tugev ja tegus erakond, mis paikneb CDUst poliitilisel teljel paremal pool. 2017. aasta septembris toimub midagi veelgi raskemini käsitletavat ja AfD jõuab ka föderaalparlamenti. 

Merkeli nõuandjad peaks aga mõistma, et CDU ei koge tegelikult praegu midagi ebatavalist. Saksamaa valitsuserakondadel läheb sageli regionaalvalimistel halvemini kui föderaalvalimistel. 

Võimalik, et valijad väljendavad vähemtähtsatel kohalikel valimistel oluliselt enam protesti või osalevad opositsioonierakondade valijad kohalikel valimistel usinamalt. On mis on, reeglina taastavad föderaalvalitsuse erakonnad peagi oma edu.

Võttes arvesse, et CDU on riiklikes küsitlustes endiselt kõigist teistest oluliselt eespool, on Merkelil küllalt põhjusi arvata, et ta jääb veel mõneks ajaks Saksamaa liidukantsleriks. 

Artikkel avaldus originaalkujul veebiväljaandes The Conversation.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles