Ajakirjanikud, kes on käinud teiste riikide ametiasutustes või suurtel rahvusvahelistel kogunemistel, oskavad hästi võrrelda, kui vähe koormavad ja mugavad on ükskõik millisele külalisele turvaprotseduurid Eesti ametiasutustes.
Juhtkiri: olgem avatud, aga mitte kaitsetud
21. september 2016, 10:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, oleme põhjendatult väga pahased, kui me ei saa ametnikelt ja poliitikutelt selgeid vastuseid. Üldiselt aga kõneleb nii meie füüsiline keskkond kui ka see, kui lihtne on tegelikult jutu peale saada, ikkagi maailmas üsna harukordsest avatusest. Pigem tahaksime sellist avatust rohkem, kui et vähem.
Kuidas seda head sisu hoida, arvestades võimalike ohtudega, peab kindlasti olema üks küsimustest neile inimestele, kes hakkavad uusi asutuste turvastandardeid vaagima. Muidugi on vaja (ametnike) töömugavust ja esmatähtis on see, millist rolli üks või teine asutus tegelikult täidab. Selle kõrval tuleb aga mõista sedagi, milline väärtus on usaldusel ja avatusel kogu ühiskonnale. See pole soovitus turvanõuetest mööda vaadata, vaid üleskutse leida keerukale dilemmale mõistuspärased lahendused.
Me ei pruugi seda iga päev märgata, aga mõelgem, millise muutuse on Eesti läbi teinud viimase 25 või isegi 15 aastaga. Kus te veel näete kõrgeid läbipaistmatuid plankaedu või leiate mõne osakonnajuhataja istumas lõukoerana käituva sekretäri selja taga? Selge see, et vanglatel on ümber kõrged betoonaiad ja kaitseväe objektidele ei tohi minna, aga ...
Tsiviilelus on nii, et aedlinnades piisab piiri märkimiseks madalast aiast, millest iga täismees üle võiks hüpata, aga mis lasevad möödakäijatel lilleilu nautida. Kõrgem aed tehakse eelkõige selleks, et oma koer küla peale pahandust tegema ei läheks ja väikesed lapsed auto ette ei jookseks. Eesti on kokkuvõttes ju tore, turvaline maa. Oleks suurepärane, kui suudaksime seda arengukurssi hoida.
Teisalt on selge, et maailm meie ümber ei kulge väikese Eesti sisemise arenguga ühes taktis. Piisaks sellest, et mõnel terroristide grupil tuhandete kilomeetrite kaugusel Tallinnast tuleb pähe otsida Euroopast ülikergesti rünnatavaid märgilisi objekte ja nad proovivadki seda teha. Rääkimata mõne riigi sihipärasest soovist halvata Eesti riigi tegevus. Või ka sellest, et kordub nn üksiku hundi stsenaarium, mida nägime 2011. aastal leebemal kujul Tallinnas kaitseministeeriumis ja mis Norras tõi samal aastal kaasa traagilised tagajärjed.
Riik ei tohi olla ründajate suhtes hambutu, vaid teadmine peab olema selge: laetud relv on olemas, õiges kohas, väljaõppinud inimese käes ning vajadusel seda kasutatakse. Tarastamise ja muude turvareeglitega tasub aga hoida mõistuspärast piiri, et sisukat tegevust kaitstes ei hakataks seda takistama ega ka (kasvõi üksnes märgiliselt) oma inimesi ja häid sõpru tõrjuma.