Põhiseaduse kirjutajad ei tulnud veerand sajandit tagasi selle pealegi, et poliitiliste mängude tõttu ei pruugi valimiskogu riigipead ära valida, kirjutab üks Põhiseaduse Assamblee liikmeid Jüri Adams.
Tellijale
Jüri Adams: presidendivalimised põhiseadusliku halvatuse serval (13)
23. september 2016, 13:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga viie aasta tagant käib üle Eesti sama arutelu meie riigi presidendi valimise korra üle. Iga uus ajakirjanike ja poliitikute põlvkond avastab uuesti, et presidendi valimine on Eestis keerukas ning kehtiv kord soodustab väliselt põnevat asendustegevust riigikogu koridorides ja uudistetoimetustes. Püüan visata pilgu seni toimunule ja aset leidvale, et jõuda selleni, kuidas võiks asja paremaks teha.
Presidendi valimise kvaliteeti saab mõõta ja seda näitab tulemus. Selleks tuleb vaadata pärast taasiseseisvumist valitud kolme presidendi isikut ja tööd. Ei Lennart Meri, Arnold Rüütel ega Toomas Hendrik saanud hakkama millegi hävitavaga. Oma ametit kandsid nad väärikalt, nende tegevus jäi põhiseadusega antud raamidesse, presidendi institutsioon säilitas stabiilsuse. Siiski tahaksin Arnold Rüütli ametiajale teha etteheite, et seaduste väljakuulutamise töö kaotas nõudlikkuse ja muutus valdavalt nii-öelda kummitempliks.
Kuna osale meie rahvast ei olnud Arnold Rüütel oma mineviku tõttu vastuvõetav – vastandina meie rahva teisele osale, kes teda just selle mineviku pärast hindas –, siis tundus paljudele pärast tema presidendiks valimist 21. septembril 2001, et see sündmus on meie presidendi institutsiooni hukuks. See oli arvatavasti üks põhjus, miks viis aastat hiljem valitsevate erakondade juhtkonnad võtsid ennast kokku ning veensid valijamehi ja rahvast, et Eesti vajab hoopis teist tüüpi riigipead.
Ka Toomas Hendrik Ilvesel on olnud tõuse ja mõõnasid. Loodetavasti kirjutab keegi peatselt raamatu tema panusest Eesti välispoliitika kujundamisse, mida me tegelikult ei oska veel hinnata. Aga ta hoidis selget distantsi enda ja keskmise Eesti inimese soovide ja murede vahel, viimastel ametiaastatel kaotas ta palju toetust ja usaldust.
Presidendi isiklikust omapärast tulenevad detailid hakkavad aga aja möödudes tunduma ebaolulised, nagu on juhtunud Lennart Meri selliste värvikate tegude ja sõnadega, mis tol hetkel tekitasid pahameelt.