Tiit Riismaa: ei taha partei kandidaati, ei taha elukutselist käsutäitjat

Tiit Riismaa Foto: Erakogu

Presidendiks ei taha asjaajajat, ei lepi teerajajaga, võiks olla rajaajaja, kuid nõudkem rajaleidjat. Parteideülest, kes ei suurendaks lõhet ühiskonnas, kirjutab matemaatikadoktor Tiit Riismaa.

Meie presidendi valimise süsteem on üsna hea, sest võimaldab valida parema presidendi kui läbi otsevalimiste. Oluline puudus on, et selle süsteemi ebasihipärane kasutamine annab võimaluse upitada ametisse parteipresident. Kuueparteilises poliitilises süsteemis on see keerulisem kui neljaparteilises, kuid ikkagi võimalik.

Eestist on kujunenud kahepooluseline ühiskond. Ühelt poolt Tallinna linn ja teiselt poolt Eesti riik ilma Tallinna linnata. Eesti kõige jämedam eraldusjoon on poolustevaheline lõhe. On tähelepanuväärne, et Tallinn saaks ilma ülejäänud Eestita hakkama, aga ülejäänud Eesti ilma Tallinnata mitte. Tallinn moodustab terviku, ülejäänud riik ilma Tallinnata tervikut ei moodusta. Poolustevaheline koostöö jätab kõvasti soovida. Klassikuid tsiteerides – linn on rikkaks saanud ja tema foogt ülbeks läinud. Arvestatav opositsioon puudub nii riigis kui ka linnas. See asjaolu, paraku, nõrgestab mõlemaid.

On kujunenud nii, et riik oponeerib linna ja linn riiki. Sellise paralleelmaailmade vastastikuse kriitika mõju pole mõõdetav. Presidendivalimiste senine parteiline sündmuste käik näitab, et üks poolustest imeb endasse ka tulevase presidendi. See asjaolu suurendaks poolustevahelist lõhet veelgi. Sellepärast tuleks presidendi ametisse leida inimene, kes neid pooluseid ühendama asuks. Siis hakkab taastuma demokraatiale omane olukord, kus on arvestatav opositsioon nii riigis kui ka pealinnas.

Et nii läheks, peaksid valijamehed selja sirgu lööma ja loobuma neile ettesöödetud kandidaatide nimekirjast. Neil tuleks esitada vähemalt kaks sellist kandidaati, kelle puhul oleks lootust, et nad ei hakka kellegi peost sööma, oleksid sõltumatud mitte ainult iseendi, vaid ka ühiskonna ning valijameeste silmis. Oma mees (või naine) ei tohi seekord läbi minna. Parteidel tuleb leppida eikellegi mehega (või naisega).

Valimiskogu valitud presidendi volitused erinevad rahva valitud riigipea omadest. Selline president rahva ees ei vastuta, vaid on tegelikult suverään, kes tegutseb seaduste piires oma parema äranägemise järgi. See asjaolu annab talle vähemalt teejuhi õigused, õiguse olla rahvast targem. Annab talle sõnavabaduse ja õiguse kaasa rääkida ja võtta seisukohti kõikides avaliku elu valdkondades.

Nii suurt sõnavabadust pole parlamentaarse vabariigi ühelgi rahva poolt valitaval presidendil.