Andrei Kuzitškin: minu Eesti päevik – kuidas on möödunud kaks aastat pagulasena?

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Täna on täis saanud juba kaks aastat sellest, kui ma sain Eesti elamisloa ja hakkasin püüdma enda juuri uude mulda ajada, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

2. veebruaril 2014 astusin Tallinnas Balti jaamas vagunist perroonile ja piidlesin nukralt halli hommikutaevast. Tuli meelde, kuidas 2009. aastal oli selsamal perroonil meid, Tomski kultuuripäevadele Eestisse sõitnud seltskonda, ees oodanud lõbus ja kärarikas vastuvõtt.

Seekord ei oodanud mind keegi, vastas polnud kedagi. Ent pärast seda, kui 2014. aastal oli mu järjekordse tööandja poole pöördunud FSB ja huvi tundnud, mis paganama pärast ta on selle Kuzitškini tööle võtnud, sain aru, et õnne tuleb otsima hakata kuskilt mujalt. Pealegi olid föderaalse karistusteenistuse ametnikud hakanud ilmutama väga ebatervet huvi minu välispassi vastu, milles oli Schengeni viisa ja mis kehtis veel 6. veebruarini.

Niisiis jätsin 1. veebruaril selja taha koduse Tomski, lendasin Moskvasse, istusin õhtul rongi peale ja asusin järgmisel päeval elama juba ühte odavasse võõrastemajja Tallinnas. Kolm päeva tammusin hotellitoas ringi ja üritasin selgeks teha, miks ma üldse siin olen ja mida peaksin edasi tegema. Lõpuks seadsin 6. veebruaril ikkagi sammud politsei- ja piirivalveametisse ning taotlesin poliitilist varjupaika.

Minu avaldus võeti vastu ja mind saadeti Tallinnast 150 kilomeetri kaugusele Vao külla, varjupaigataotlejate majutuskeskusse. Muidugi, kui mu vahendid oleksid lubanud, oleksin võinud ka Tallinnas korteri üürida, kuid põgenikustaatuse kohta tuleb otsust oodata pool aastat. Minu säästudest oleks jätkunud, et üürida kuuks ajaks ühetoaline korter, kui selle eest ei küsita üle 300 euro. Seepärast astusin bussi peale ja sõitsin Eesti kolkakülla riiklikule ülalpidamisele.

Sedasi algas pool aastat väldanud viibimine Ukraina, Süüria, Egiptuse, Valgevene, Eritrea ja Somaalia põgenike keskel. Sellest olen ma juba pikalt kirjutanud oma Facebooki lehel loos pealkirjaga «Minu elu Vaos» ja siin ma seda kordama ei hakka.

Andrei Kuzitškin Vao külas. Foto: Foto: Erakogu

Elamisluba

Kahel korral kutsuti mind Tallinnasse politsei- ja piirivalveametisse vestlusele. Üks neist venis lausa kahe päeva peale. Minu küsimuse lahendamine ei olnud nähtavasti kerge, aga 2014. aasta augustis sain siiski positiivse vastuse: mulle anti kolmeks aastaks elamisluba.

Tähistasime sõpradega seda sündmust Rakvere vene kohvikus, misjärel hakkasin Tallinnas korterit otsima. See ei olnud just lihtne, sest oma staatuse tõttu sain tasuda üüri riigi rahaga, aga väljaüürijatel ei olnud märkimisväärset soovi oma üüritulu avalikult välja näidata, nemad oleksid eelistanud raha otse kätte saada. Viimaks leidsin ühetoalise korteri Lasnamäel. Sel piirkonnal on küllaltki halb kuulsus, eelkõige seepärast, et seda peetakse venelaste piirkonnaks. See kuulsus päris õigeks ei osutunud, kuigi ma elan endiselt, ka kolmandat korda korterit vahetanuna, ikka Lasnamäel.

Tõsi, ma elan tõesti venelaste keskel, kuigi mul on kõigil juhtudel olnud ka eesti naabreid. Aga enamik Lasnamäest, mis ehitati välja 1980ndatel, meenutab tublisti koduse Tomski Kaštaki rajooni.

Miks Eesti?

Minu valik langeski Eestile just seepärast, et siin on olemas tugev vene kultuurikiht ning minu kohanemine tõotas olla tunduvalt hõlpsam kui näiteks Soomes või Rootsis. Nii ka läks: suhtlemisprobleeme ei ole, Tallinnas kuuleb igal sammul vene keelt ja kui mõni eestlasest müüja peaks järsku keelduma vene keelt rääkimast, tõuseb see venekeelses ajakirjanduses kohe suureks jututeemaks.

Kõige selle juures pole vene keele valdamine sugugi veel konkurentsieelis. Vaat inglise keel, see juba on midagi! Veel parem aga eesti keel. Sellepärast liikusin ka rahatule ja varatule põgenikule tüüpilist rada pidi: võtsin end töötukassas arvele, mind saadeti eesti keele kursusele ja minust sai sotsiaalkeskuse püsiklient. Riik tasus minu eest üüri, kommunaalkulud, olmekulud 100 euro ulatuses (rõivad, nõud, muu selline) ja isegi eraldas kuus 90 eurot toidu peale.

Ma tahtsin aga kangesti tööle asuda ja saatsin CVd aina siia ja sinna. 2014. aasta detsembris sõitis ka mu juurde veel pere ehk abikaasa ja poeg, mis suurendas järsult kulusid. Pereliikmed said samuti elamisloa, me kolisime kahetoalisse korterisse, poeg läks Lasnamäe vene gümnaasiumi kaheksandasse klassi. Töökoha leidmine aga ei käinud sugugi nii kergelt.

Andrei Kuzitškin ja tema abikaasa Ljudmila. Foto: Foto: Erakogu

Loomulikult me ei nälginud ega külmetanud: jaanuaris sõitsime pühade ajal Stockholmi, aprillis lendasime lihavõteteks Pariisi, juulis puhkasime Hispaanias. Siin tuleb muidugi arvestada, et kajut Stockholmi läks kolme peale maksma 90 eurot, piletid Pariisi 200 eurot, puhkus Hispaanias aga 600 eurot. Väga paindlikud võimalused hankida pileteid ja peatuskohti ning tuntavad allahindlused lubavad isegi Eesti töötul selliseid reise ette võtta.

Hinnad poes pole ju ka midagi vapustavat: piim maksab 50-80 senti liiter, või üks euro pakk, toiduõli üks euro liiter, leib 50 senti kuni euro päts, juust neli kuni kaheksa eurot kilo, kana kuni kaks eurot kilo, sealiha neli kuni kuus eurot kilo. Puuvilja hind kõigub hooajast sõltuvalt: näiteks maasikaid müüakse märtsist septembrini, kõige odavamalt juunis, mil see maksab kaks eurot kilo. Kallis on aga värske kala ja loomaliha.

Euroopa Liidu kalapüügikvootide tõttu maksab lõhe näiteks kaheksa kuni kaksteist eurot kilo, ehkki kasvatustes võib seda saada ka nelja euro eest. Rõivaid ja jalatseid leiab igale maitsele ja rahakotile. Odavmüügis, mõnes New Yorkeris, saab sportsärgi kahe-kolme euroga, Calvin Kleinis ei saa isegi maikat vähem kui 50-60 euro eest.

Sotsiaalabi

Sotsiaalabi on Eestis hästi arenenud ja tasemel. Koolis saavad õpilased õpikud näiteks tasuta, lastele on ette nähtud ka tasuta lõuna. Väga suur kuluvähendaja on Tallinna tasuta ühistransport (elanikuks registreeritud inimestele): trammid, bussid, trollid ja isegi elektrirongid linna piirides võimaldavad tasuta sõitu, kusjuures need sõidavad rangelt plaani järgi ja nende liikumist võib elektrooniliste vahenditega jälgida suisa reaalajas.

Tervishoid on Eestis samuti tasuta, tegutsevad perearstid, paljusid ravimeid saab osta märkimisväärse allahindlusega. Kui näiteks arst kirjutab retsepti südame-veresoonkonnahaiguse ravimile, on allahindlus 75 protsenti. Aga ilma retseptita ei saa isegi valokordiini.

Huvitav on see, et retseptid on ainult digitaalsel kujul: lähed apteeki, ütled oma isikukoodi ja saadki ravimi, mille arst on välja kirjutanud. Paraku hambaid tuleb ravida oma raha eest. Ja see on juba päris kallis.

Eestlased tunnevad väga suurt uhkust oma e-riigi üle. Tänu sellele võtab elukoha registreerimine aega viis minutit ning kõik pangaoperatsioonid, kommunaalteenuste eest tasumine, laenu saamine ja isegi parlamendivalimistel hääletamine käib internetis. Internetikasutajate arvu poolest on Eesti Euroopas esikohal – neid on siin oma 96 protsenti.

Pere lahkus

Kõik need võlud ei suutnud ometi kinni hoida mu pereliikmeid, kes pöördusid 2015. aasta juulis Venemaale tagasi. Selleks ajaks olin teinud eesti keele eksami tasemel A2, hiljem ka tasemel B1, ja saanud tööd Emajõe keeltekoolis. Minu elus algas uus aeg: töö vene keele õpetajana. See oli raske, aga kohutavalt huvitav. Ma sain palju uut teada ka vene keele kohta! Aga see on juba üks teine lugu.

2015. aasta augustis pakuti mulle võimalust teha koostööd Eesti suurima meediaettevõtte Postimehe eestikeelse toimetusega. Sealtpeale ja seniajani on iga nädal arvamusküljel ilmunud minu artiklid poliitikast, kultuurist, ühiskondlikust elust. Kohalikud vene patrioodid vihkavad mind südamest otsekohesuse ja avameelsuse pärast, millega ma olen käsitlenud «vene küsimust». Ent mina otsisin vabadust ja selle ka leidsin: olgugi et eesti keeles, saan oma arvamuse välja öelda, ilma et peaksin ähvardusi kartma.

Ma olen mõnelgi korral kritiseerinud ka Eesti valitsust. Huvitav on siinjuures, et minu kriitilistele sõnavõttudele on vastanud sotsiaalminister, haridusminister, töötukassa juht. Eestis on igati normaalne, kui valitsuse kõrged tegelased reageerivad tavaliste kodanike kriitikale, isegi kui tegu on sisserändajaga.

Elu praegu

Tänavu on jagunud küllaga huvitavaid sündmusi. Veebruaris korraldasin Emajõe keeltekoolis eestlastest õpilastele vene keele olümpiaadi. Juunis viibisin härra Urmas Paeti kutsel Brüsselis, kus sain külastada Euroopa Parlamenti. Belgiasse lendasime koos noorte eesti ajakirjanikega, meeleolu oli sõbralik ja lõbus.

Juulis sõitis Venemaalt külla perekond. Me veetsime terve nädala Berliinis ja käisime iga päev muuseumides. Kõige rohkem vapustas meid aga üks spaakeskus, kus kõik inimesed olid alasti ja administraator ajas meid saunast välja, kui me läksime sinna, rätik ümber. Abikaasa sai sellest lausa peavalu. Kuueteistaastane poeg Daniil seevastu uuris huviga alasti tüdrukuid… Mina aga mõtlesin, et pragmaatilised sakslased on osanud isegi spaakeskuse muuta teismelistele inimese füsioloogia ja anatoomia tundmaõppimise paigaks.

1. septembrist algas mu elus taas uus etapp. Mind võeti vene keele õpetajana tööle Kose gümnaasiumisse ja nüüd saan kolm korda nädalas suhelda lastega. Nad on üsna samasugused nagu Venemaal: püsimatud, lärmakad, panevad lakkamata proovile minu eesti keele oskuse, aga nendega on lõbus. Lisaks hakkasin Tallinna Ülikoolis vene keeles lugema kursust «Ajakirjandus kui loomeprotsess». See on väga innustav. Nii et elu läheb edasi.

Tomski, sõprade ja endiste kolleegide järele tunnen loomulikult igatsust. Tore, et internet annab võimaluse ületada lahutavaid vahemaid ning suhelda vahetult sõprade ja pereliikmetega. Ma usun, et varem või hiljem saan ikkagi tomskilastel soojalt kätt suruda, ainult et pole kindel, kas Tomskis või Tallinnas. Igal juhul ma usun…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.