Just see ületöötamine, mida meie sektoris harrastatakse ja suisa eeldatakse, muudab ka meid ühel hetkel abivajajateks, kes soovivad võtta haiguslehte, minna eriarsti konsultatsioonile ning saada vajalik operatsioon õigel ajal, kirjutab Eesti Õdede Liidu juhatuse liige Gerli Liivet.
Saabub õhtu, kell on pool üheksa ning välisuks läheb lahti. Sisenejale jooksevad vastu lapsed, kes on tulija üle nii õnnelikud. Kõik räägivad oma päevast ning tahavad kallistusi. Õhtu, mida on sageli vaid tunnike, möödub kiirelt ning lapsed tuleb magama saata. Väsinult suudleb hiline tulija lapsi ning läheb kööki. Magama saab toimetaja alles mitme tunni pärast, sest lisaks söögile on vajalik sättida valmis laste riided ning suhelda ka kaasaga.
Saabub hommik, mil tuleb taas minna, enne lapsi, sest uus päev viib teise asulasse, kus valve kestus on 24 tundi. Väsinult istub see inimene autosse ning asub teele. Hiline saabuja ja varajane ärkaja on ametilt õde, kes töötab mitmes vahetuses, et perele raha teenida. Tänases süsteemis on tavaline asendada oma haigestunud kolleegi või täita puudu oleva õe kohta, sest patsiendid vajavad ju abi.
Just selline on minu paljude tuttavate argipäev. Et ellu jääda ja hakkama saada, on vaja minna. Minna tööle, oma pere juurest eemale, teise pere juurde, kelleks on kolleegid. On tavaline, et kolleegide elust teatakse isegi rohkem, kui sellest, mis toimub kodus oleva lapse hinges. Ületöötamine jätab haavad nii õe kehale kui hinge. See kurvastab meie lähedasi ning muserdab õde, kes peagi ise abi vajab.
Tervishoiu rahastamist on vaja suurendada, eelkõige ravi kättesaadavuse parandamiseks. Kui me ei ole õed, hooldustöötajad või arstid, siis oleme me ise ka inimesed, kes vajavad raviteenuseid. Just see ületöötamine, mida meie sektoris harrastatakse ja suisa eeldatakse, muudab ka meid ühel hetkel abivajajateks, kes soovivad võtta haiguslehte, minna eriarsti konsultatsioonile ning saada vajalik operatsioon õigel ajal. Ka meie vanemad vananevad ja vajavad suuremat toetust tervishoiuasutustest ning me soovime saada head tervishoiuteenust neile.
Tervishoiuteenus ei koosne vaid vahenditest, majadest ja oskustöölistest. Eelkõige on vaja inimesi, kes kõike olemasolevat kasutavad, kuid kes ise on nii terved, et suudavad abi anda.
Tervishoiu rahastamise suurendamise vajadusele on tähelepanu pööratud juba 10 aastat. Hoiatusstreik on appikarje, sest kui saabub õhtu ja me ei ole enam tööl, oleme samuti tavalised kodanikud, kes vajavad kvaliteetset, kiiret ning professionaalset abi.
Me võitleme kõigi eest, ka meil on perekonnad ja lähedased. Meil kõigil on mõni tuttav tervishoiutöötaja, kes tahab naeratada nii tööl kui kodus, pakkuda hoolimist ja hoolivust ning jõuda igal hommikul terve ja puhanuna tagasi tööle. Kõik vaid selleks, et abivajaja saaks parimat abi.
Olge terved! Ja olge meiega.