Presidendiralli lõpusirge terendab. Viimasest kurvist tuiskab esimesena välja Siim Kallas, tema järel Mailis Reps, kolmandana Allar Jõks ja neljandana neist rahva suurima toetusega Marina Kaljurand. Nende tagatulede järel on tükk tühja maad.
Presidendi tegija (11)
16. september 2016, 23:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna täpselt kaks aastat tagasi Eesti Ekspressi arvamusartiklis Marina Kaljuranna kui võimaliku järgmise riigipea nime esimest korda avalikkuse ette toonud Keit Pentus-Rosimannus võib salamisi käsi plaksutada. Toetus rahva silmis emakuju omandanud endisele tippdiplomaadile on püsinud poolteist aastat peaaegu muutumatuna.
«Mida varem riigi jaoks sedavõrd tähtsa isiku üle arutama hakatakse, seda parem,» kirjutas Pentus-Rosimannus toona, nõutades sellega Kaljurannale esimese tulija õiguse veel enne, kui viimane mõtet seedidagi jõudis. Ja ristis Kaljuranna mainekujundaja osavusega «uueks pehmeks jõuks».
Pole kahtlust, et kunagi suurima Eesti esimese naispeaministri potentsiaaliga olnud Pentus-Rosimannusele oli avanenud pärast piinavat Autorollo saagat ühtäkki suurepärane võimalus: hakata Eesti esimese naispresidendi loojaks.
Pragmaatiline kalkulatsioon kumab välja sellestki, et Kaljuranda ja Pentus-Rosimannust ühendas enne 2014. aastat vähe. Samal ajal kui üks oli suursaadik, oli teine välisminister Kristiina Ojulandi nõunik. Hiljem positsioonid vahetusid: välisminister Pentus-Rosimannus sai üksnes lühikest aega diplomaat Kaljurannaga koos töötada, enne kui Autorollo skandaali tõttu tagasi astus.
Nüüd, kaks aasta hiljem, pole see enam ammu mäng pelgalt Kadrioru toolile. Panused on kõrged ja isiklikud, kõik sillad sama hästi kui põletatud. Kui veel aasta alguses julgustas peaminister Taavi Rõivas ise Kaljuranda presidendiks kandideerima, siis suvel vahetas ta Reformierakonna auesimehe Siim Kallase meeskonna survel paati.
Pinged tõusid haripunkti 30. augustil viis tundi väldanud Reformierakonna juhatuse kirglikul arutelul. Just Pentus-Rosimannus oli toona see, kelle survel Kallase-Kaljuranna toetuse küsimus hääletusele pandi. Kui Kaljurand häältega 12:2 alla jäi, oli see Pentus-Rosimannuse seisukohalt selge kaotus.
Reformierakonnaga seotud valijamehed seisavad endiselt kindlalt Kallase taga. See teadmine annab Kaljuranna selja taga seisva perekond Rosimannuse kombineerimisele veelgi suurema avantüüri maigu. Nad läksid esimest korda Eesti kõige parteitruuma erakonna poliitilise otsuse vastu.
Suurimad kriitikud ja need, kes on tüdinud Rosimannuste aastatepikkusest võimutsemisest erakonnas, põrutavad otse: «Käimas on perekond Kallase – Kaja ja Siimu – tapmine, mitte Kaljuranna toetamine. Ainus küsimus on, kas perekond säilitab mõju Reformierakonnas ja selleläbi Eesti ühiskonnas. Ja mitte midagi muud.»
Mitmedki Kaljuranna toetajad, eriti erakonda mujalt üle hüpanud poliitikud teavad, et nende mõju Reformierakonnas on praegu ja tulevikus tähtsusetu. «Presidendi tegemise» kaudu saaksid nad olulise instrumendi oma mõju kasvatamiseks.
Kahel peategelasel on veel enam võita. Ka kaotus presidendirallil ei tähenda Kaljurannale midagi vähemat kui uhkeid kosilasi suures poliitikas. Häältesaak tulevastel riigikogu või europarlamendi valimistel on garanteeritud.
Pentus-Rosimannuse olukord on komplitseeritum. Kaljuranna kaotus võib talle tähendada pikaaegset riigikogu lihtliikme staatust. Seetõttu ongi Kaljurand Pentus-Rosimannusele uks tagasi suurde poliitikasse. Autorollo indulgents, lunastus.
24. septembril Estonia kontserdisaali kogunevad sajad valijamehed on valiku ees. Annaks hääle rahva emakujule, aga kuidas saada mööda tema tagatoast – Rosimannused, Remo Holsmer, Eerik-Niiles Kross? Oma poliitilist sünnikaarti Kaljurand muuta ei saa. Presidendiks saanuna oleks tal keeruline näidata, nagu oleks ta teda Kadriorgu aidanud jõududest sõltumatu.