Lea Danilson-Järg: valus tõde ministri suust (20)

Lea Danilson-Järg
, haldusjuhtimise magister, kolme lapse ema
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lea Danilson-Järg
Lea Danilson-Järg Foto: Erakogu

Eelmisel nädalal ütles Margus Tsahkna «Aktuaalses kaameras» pensioniea tõstmise vajadust kommenteerides välja brutaalse tõe, mida poliitikute suust enamasti ei kuule: «Kõik (pensionisüsteemi) hädad saavad alguse sellest, et meil on liiga vähe lapsi.» Julge väljaütlemine üllatas ka teda intervjueerinud ajakirjanikku, kes ei osanud teemat edasi arendada, vaid otsustas kuuldut ignoreerida ja jääda ettevalmistatud ning juba küsitud küsimuste kordamise juurde.

Arvestades probleemi tõsidust, võinuks Tsahkna öelda ka umbes nii: «Kallid pensionile pürgijad! Kasvatasite üles nii väikse põlvkonna lapsi, et see ei suuda teid üleval pidada, ja nüüd nurisete. Ise olete süüdi, et raha pole, ja pensioniiga tuleb tõsta.» Kuigi seegi on sulatõsi, oleks selline sõnum kindlasti juba ületanud publiku taluvuspiiri, mis ministriameti pidamisel paraku sugugi kasuks ei oleks tulnud. Seetõttu rõõmustan sellegi öeldu üle.

Laste ja pensioni lahutamatut seost on ignoreeritud juba pea sada aastat. Mida kaugemasse tulevikku tõehetke edasi lükata, seda valusam saab see olema. Ka võimalused olukorda muuta kuivavad aja jooksul järjest kokku. On igati tervitatav, et Tsahkna ministrina jutuotsa lahti tegi. Loodetavasti julgustab see teisigi.

Mõttemalli, milles me elame, iseloomustab väga hästi sellesama uudisloo lõik, kus kommentaare võeti n-ö inimestelt tänaval. Keegi neist ei paistnud pensioniea tõusust rääkides aru saavat, et sotsiaalmaksu maksame me praegu mitte enda, vaid oma vanemate pensioniks, ja et meie enda pension hakkab tulema meie laste tulevikus makstavatest maksudest. Seega need, kes lubasid sotsmaksu maksmata jätta või selle eest välismaale pageda, ütlesid sisuliselt, et kavatsevad oma vanemad hüljata. Kuna seos laste ja pensioni vahel on enamikule endiselt teadmata, ei saanud nad ise sellest muidugi paraku aru.

Kuidas saab aga teadmatust kellelegi ette heita, kui väärarusaama edasikestmist soodustab vildakalt loodud ja selgitatud pensionisüsteem ise. Et pension on seatud sõltuvusse eelnevast sissetulekust, tekib inimestel ekslik seos, justkui nende maksud jäetaks nende endi jaoks kuhugi tallele, et siis hiljem pensionipõlves sissemakstud summa järgi välja maksta. Mingit loogilist seost pensionil ja sellele eelnenud palgal tegelikult ju pole. Väljamakstava pensioni suurus sõltub peaasjalikult vaid maksumaksjate hulgast tulevikus. Seega oleks loogilisem suurema pensioniga premeerida pigem neid, kel rohkelt lapsi maksumaksjaks kasvatatud. Praegu annab aga näiteks viis last oma kasinast palgast üles kasvatanud pere lapsed tööturule, et nad maksude kaudu hoopis kõrgepalgaliselt töölt pensionile läinud ärihaid premeeriksid, kuigi ta on, erinevalt lapsi kasvatanud perest, niigi omale piisavalt sääste koguda saanud. Pension ei peaks võimendama ebavõrdsust, mida ta praegusel kujul paratamatult teeb. Olen mõelnud, et miks lasterikkad pered seda olukorda suhteliselt rahulikult pealt vaatavad. Ehk ka teadmatusest?

Väga suur viga, millest vääritimõistmine peale hakkab, on aga see, et pensionisambaid kujutades jäetakse mainimata vundament, millele sambad toetuvad – tulevased maksumaksjad, meie tänased ja homsed lapsed. Pensionisammaste skeemidel ei mainita lapsi poole silbigagi. Sambad seisavad nendel klantspiltidel sageli õhus, mis oma grotesksel moel polegi kuigi vale.

Pensionisüsteem vajab ajakohastamist ja muutused on vältimatult vajalikud. Kuid pensioniprobleemide püsivad lahendused ei saa sellegipoolest tulla pensionipoliitika ümberkujundamise, vaid ikkagi peamiselt pere- ja rahvastikupoliitika kaudu. Seega oleks mõistlik neid koos käsitleda ja koos ka muuta. Päästetud saaks mitte ainult pensionid, vaid Eesti tulevik tervikuna.

Kommentaarid (20)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles