Tõnu Vanajuur: küttekraani demokraatia

Tõnu Vanajuur. Foto: Erakogu

Pangas töötades õpib nii mõndagi. Näiteks olen teada saanud, milline on parim korter: see asub mitmekordse maja keskmise korruse lõunaküljel otsaseintest kaugel. Sellise korteri elaniku jätab külmaks läbitilkuv katus, ükskõikseks soojustamata vundament, muretuks rõskust õhkav kelder, osavõtmatuks läbipuhuv otsasein.

Jama on selles, et mida väiksem ühistu, seda rohkem on asukaid, kes üht- või teistpidi maja serva peal elavad. Neil on tihtilugu kas märg või külm või rõske või lihtsalt tuju hapu, et üldkoosolekul istuvad ka murevaba elu nautivad naabrid ega taha mõnest arendusplaanist kuuldagi.

Korteriühistud on praeguseks tegelikult läbi teinud arengu üksmeelselt hädavajalikest otsustest läbirääkimist ja empaatiat nõudvate muredeni. Kui kunagi ühistuid looma ja maju renoveerima hakati, oli asi lihtne: esimese asjana vahetati tavaliselt välja välisuksed ja pandi fonolukud. Arusaadav ka, ühelgi korrusel elades ei saanud end pikanäpumeeste ees kindlalt tunda ning vargal oli ükskõik, kas ta virutas jalgratta maja lõuna- või põhjaküljelt.