Nõiaprotsessid on uusaegne vihakampaania, milles kuradit ja põrgujõudusid kasutati inimeses peituva viha indikaatori ja testivahendina. Saavutati mitu asja: testiti ideesid ja nende toimet rahvale, vabaneti valitsevatele klassidele sobimatutest inimestest ja vabastati ressursid (suhteliselt) elujõulisematele, kirjutab Õpetajate Lehes kirjanik Aarne Ruben.
Nõiaprotsessid ilmusid Euroopasse kooskõlas ikalduste ja taudide, külmema aja saabumisega: need tulid 14. sajandi keskel, aga hoogustusid 15. sajandi keskel. Põhjused: 1) kirik kontrollis nüüd toimuvat vähem; 2) keskaegsed kindlad hierarhiad lõdvenesid. 1470.–1480. aastatel lisandus veel üks oluline põhjus: trükikunst hakkas levitama nõiaraamatuid eri värvi tähtede, saladusliku manamise ja tähetarkuse joonistega, kuhu olevat sisse kirjutatud kõikide saatuste jubedad üksikasjad ja mida innustunult loeti. See on hea näide, et kui anda kirjanduse ilmumiseks ette valmistamata inimestele raamat, siis loeb lihtne inimene sealt välja midagi sellist, mis võib tema elu ohtu seada. Külatarga kuju sai nõiaprotsessides keskseks. Vahel said nõiaprotsessid alguse sellest, et mõne vana naise poolt terveks ravitud inimesed jätsid tasu maksmata või oli tegemist võla tasumisest või abiandmisest keeldumisega. Pärast seda tabas süüdlasi haigus või õnnetus (s.o kaetamine, lad maleficia).
Nõial on kindlad tunnused
Kui ta on naine, siis tiirane ja salapärane, ta võib oma vöökotikeses kanda madu. Vene pildike kanajalgadel nõiamajast, milles elab baaba-jagaa, on kiiruse metamorfoos nagu libahuntki: niisugustel suurtel jalgadel võib joosta päris kiiresti. Jalgadel maja sümboliseerib uusaegset hirmu ja alalist põgenemistunnet, sest hunt on karjas, lastel kodus leiba vähe ja tungaltera rukkis. Niisiis – põgeneda!
Meessoost nõia-kahjustaja kuju on eraklik tark või nurgaarst, kes elab väljaspool küla „ametlikku” piirkonda. Temal, nagu naissoost luual lendajailgi, võivad olla pikad küüned ja sau, millega ta mittekuuletunuid puudutab. Nii ühe kui ka teise isand on pärimuse demonoloogilise kihi järgi Saatan. On väga huvitav teema, eriti tänapäeva ilukirjandust arvestades: kuidas muutus selline veneficus klassikaliseks võluriks tähemustrilise kübara ja võlukepikesega, kes astub sisse ja välja nõiaringist. Nooremail lugejail tuleb siinkohal meelde „Harry Potter”, mis mütoloogia ajaloo seisukohalt polegi nii väheoluline, näidates, et pärimus transformeerus edasi ka 20. sajandil. Briti kultuuris on legend vägevast võlurist Merlinist, kes aja jooksul ja eri tõlgendustes on hakanud vehkima võlukepiga ja kel on tähekarva mantel, nagu oleks ta mathematicus – tähetark (viimasel võis olla ka negatiivne tähendus).
Hea nõid, paha nõid
Saksa traditsioonis kujunes nõid üdini pahaks, kuid inglise (normanni) omas oli nimetus „nõid” ambivalentsem. Chrétien de Troyes’ eeposes „Sir Lancelot, kaarikurüütel” kasvatab peategelast haldjas. Arvukates rahvapärimustes ei ole haldjad kurjad – nad sõlmivad magajate juuksed nn haldjalukkudesse, varastavad pisikesi asju ja juhivad teekäijat eksi. On teoloogia küsimus, kas pidada neid haldjaid Jumalast või Kuradist suunatuks. 12. sajandi Inglise monarhid istusid meelsasti ühe laua taha salakunsti jüngritega. Moodustus teatav õukondlik sein: maagid, kes olid kuningakojas, olid kaitstud, samas kui isikud, kes olid monarhi kaitsest väljaspool, jäidki eestkosteta. Suhteliselt „hea” õukondlik nõid Inglismaa pruugis kujuneski välja sellest, et kloostrid ei tegutsenud ja lasid maagial vohada. Hereesiate paljusus ja reguleerimata usuelu 12. sajandi lõpu Inglismaal kutsusid esile paavst Innocentius III viha, 1210. aastast pärit kirikudokument ütleb, et „kuningas John … kui ta hoidis Iirimaad oma jalge ja Walesi oma küünarnuki all, lõi Šotimaaga rahus käed ja painutas Prantsusmaa oma mõõgatera alla”, oli tervelt viis aastat kirikuvande all. Inglismaa keskaegsest usupluralismist kujuneski välja suhtumine, et maagia ei ole lõpuni alati paha.
Saksa (ja Liivi- ja Eestimaa) pärimuses on maagia alati paha, sest usuti ja räägiti seda, kuidas nõiad põldudele rahet, öökülma ja vihmavalinguid saadavad, lehmi-lambaid-sigu kahjustavad, halba teevad ja tüli sünnitavad nii vanadele kui ka noortele, eriti aga väetitele lastele. Martin Luther uskus, et nõiad kaetavad ära piima juba lehma nisas, kui aga piimast saab võid, siis seda lihtsam on nõial või peale toimetada mõni kärnkonn või must heie. Kahjustav maagia tähendab, et sel viisil koheldud või ei lähe lihtsalt pahaks, ta muutub iseenda ohtlikuks vastandiks, mis pulbitseb nagu põrgukatel. Mis Jumala maailmas on headus, on Saatana paralleelmaailmas kurjus ja õudus.
Libahundiprotsess
On teada huvitav juhtum 1623. aasta Meremõisa (Harjumaa) libahundiprotsessilt, kus rannarootslased omavahel arveid õiendasid. Peter Kerre ütles oma naabrimehe Klatti Jaagu kohta: „Tema vastas mulle: sina kummarda minu ees ja palu mind. Mina aga: kas sina mõni Jumal oled, et mina sind kummardama pean, ega seda ole. Mina palun tõelist Issandat. Jaak aga vastu: kui sina ei taha, siis mina pole ka kobakäpp, vilistan kohale nii Jumala kui Kuradi. Mina tal kohe käest kinni, aga Jürgen (kolmas talumees) mulle: „Sina ära nori tüli, me peame ise otsustama, kel on õigus ja kel ei ole.”
Mehed rääkisid eesti sõnadega segatud rannarootsi dialekti, aga Klatti Jaak oskas ka korralikku maakeelt. Samuti nõiaprotsesse uurinud Juri Lotmani terminoloogias tähendas see, et Jaak valdas mingit väga silmatorkavat kvaliteeti, mida teistel polnud. Samuti kehkles Jaak rasketel aegadel oma härjaga ja sai Mädakala Eerikult kaela süüdistuse, et ta on teistele pikkade jalgadega ja siplevaid põrgusitikaid õllekibu sisse toimetanud.
Ühelt naiselt sai ta ka libahundisüüdistuse, loomulikult kinnitas ta seda piinamisel, sest piinad toovad välja mis iganes tunnistuse. Libahunt oli aga juba nii õudne olend, et see Klatti vastus oli responsio mortifica (inkvisitsiooni keeles vastus, mis toob surma). Klatti Jaak põletati.
Ajaloolase asi on seda lugu lähemalt uurida. Sellel libahundiprotsessil on tüüpilisuse tunnuseid: kadedad naabrid, endas vaheldumisi kindel ja ebakindel nõid, kes läheb lõpuks tuleriidale. Viis süüdistavat sõrme tõuseb tema poole ja ta ise süüdistab Tammeaugu Anne, kes ka põletatakse. Jaagul oli mitu eelist teiste ees: ta oli kunagi pidanud maksma poole oma härja eest ja mõisnik oli talle kord andnud sõjakäigule minnes hea hobuse. Loomulikult said kadedad kaebajad sellised hüved endale. Järeldus: kui ühiskond ümberringi muutub jäigalt totalitaarseks, küll siis kaebajad leitakse.
Selles loos on ära toodud vaid mõnesid detaile sellest, kuidas maagia eest karistati. Kuidas nõiamaania edasi läks, missugused olid saatused, mis on maagia ja miks selle eest maksta tuleb – sellest juba lähemalt autori vastilmunud raamatus „Nõiaprotsessid Eestis”.
Holsteini hertsogi diplomaat Adam Olearius eestlaste kohta, 1656: „Neid peetakse võlurirahvaks ja öeldakse, et nõidus on nende seas nii tavaline, et vanad õpetavad seda noortele, aga mõnedele pole nende vanematelt ja esivanematelt õpitud ebausu võlukunstist rohkem külge jäänud, kui paljad kombed mõningais asjus, ja kujutavad endale ette, et neidsinatseid maha jättes ei ole neil nende tegemistes enam mingit õnne.” Kuna nad nõidust nii väga usuvad ja on nii raske tööga koormatud, võiksid nad küllap, kui nad seda suudaksid, muuta ka oma isandad ja ametnikud hobusteks või härgadeks ning panna enda heaks tööle ja hiljem tagasi mõistuse juurde tuua.
Euroopa nõiaprotsessid kippusid sõjaks vanade naiste vastu.
Pealiskaudselt vaadates on kaebamine tulus amet: ohver viiakse köidikuis minema ja terve tema majapidamine jääb naabritele. Ja 17. sajandi alguse olustik oli nii repressiivne just sellepärast, et talumees mõtles lihtsalt: kui võim viskab inimese minema, siis jääb mulle rohkem manti. 1983. aastal avaldas akadeemik Juhan Kahk Loomingus oma kuulsa uurimistöö „Inimesed ja olud vanal „heal” Rootsi ajal”, milles sedastas, et Eesti talupoeg oli väga impulsiivne ja oma teo tagajärgedele hakkas ta mõtlema alles hulk aega hiljem.
Klatti Jaagu libahundiprotsessis peegeldub ka süüdimõistetute sooline vahekord: tuleriidale mõistetakse üks naine ja üks mees, 50:50. Eesti nõiaprotsessides on eri aegadel prevaleerinud erinevad sood, kuid ajal, mil surmaotsuseid oli rohkem, olid ülekaalus naised. Seega on alust ka siinset nõiajahti pidada kuulsaks sõjaks naiste vastu. Ka nõidumise asjus satuti kohtulaua ette väga erinevatel asjaoludel ja ka saatused erinesid. Lõpuks (eriti 17., „raudse” sajandi lõpus) oli ju ka juhtumeid, mil naisi hoiti. Enne 1696. aasta näljasuve võttis kohus kinni Vastsemõisa (Suure-Jaani khk) Tutsi Tooma tütre, 16-aastase Kreeda, kelle ametiks oli märgitud „väike plika”. Tema olla süüdistuse kohaselt „Tiokeetsi Peetsi juures kivil” hundinahka kuivatanud, seda kolm korda ümber pea keerutanud ja nõiasõnu hüüdnud, mille peale kohalikud talunikud kokku jooksnud. Kuid nõiakohus laskis temal kui nendes asjades veel vilumatul inimesel rahus minna.