Suurbritannia referendumiotsus lahkuda Euroopa Liidust oli esimene kord ELi ajaloos, kui kaotati üks liikmetest. Tõsi, Suurbritannia oli alati olnud «just kui» liige, ühe jalaga sees, teisega väljas, ja lihtne oleks seetõttu näha lahkumisotsust kui kahevahel olnud riigi lõpuks tehtud valikut. Paraku ei ole küsimus üksnes Suurbritannia valikutes. Nagu Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk teisipäeval ELi liikmetele saadetud kirjas mainis, kajab samasuguseid hirme, mis kallutasid Suurbritannia lahkumise kasuks, vastu ka teistest liikmesriikidest.
Oleks väär öelda, et küsimus on eraldiseisvates probleemides, nagu üksnes põgenikekriisis (Suurbritannial olid probleemiks pigem teistest Euroopa riikidest sisserännanud) või suutlikkuses terrorismiga toime tulla (Suurbritannia võimekus selles oli oluliselt parem kui mitme teise ELi riigi puhul), vaid küsimus on laiem, ja see oleks nõudnud tähelepanu ka ilma Suurbritannia lahkumisotsuseta. Mitme ELi riigi kodanike skeptilisus, kas poliitilised liidrid jagavad nende muresid ja on nende lahendamiseks valmis samme astuma, on kasvanud. Vajatakse kindlust, et riigid suudavad tagada inimeste ja nende elupaiga turvalisuse, nende huvide kaitse, nende kultuuri ja eluviisi säilimise. Ebakindlus, kas ELi kuulumisel oleks need tagatud, on toonud Kesk-Euroopa riikides (ja ka mõnel pool Lääne- ja Lõuna-Euroopas) kaasa murettekitavaid poliitilisi arenguid.
Kuidas taastada ELi sisemine ühtsus, sellest saab nende kõneluste põhiküsimus. Sellele keskendus ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker kolmapäevases kõnes, kus pakkus välja konkreetsed majandust ja turvalisust parandavad ettepanekud, ja selle üle murtakse pead ka mõttekodades. Mõttekoja Carnegie Europe lehel avaldasid Heather Grabbe ja Stefan Lehne hulga soovitusi, kuidas EL saaks pärast Brexiti hakkama. Tuleks vältida, et Brexiti eeskuju nakatab teisi, tuleks hoida siseturu ühtsust, reeglite mittetäitmist tuleks karistada, riikides tuleks tagada põhiõiguste kaitse ja institutsioonide toimimine, liikmesriikide osalemine ettevõtmistes tuleb muuta paindlikumaks, tuleviku üle arutlemisse tuleb kaasata kõiki liikmesriike ja tuleb tegeleda enam kodanikega.
Viimast tuleks pidada vast üheks olulisemaks sihiks: kui kriis algas kahtlusest, kas EL jagab inimeste muresid ja on valmis nende lahendamiseks otsustavalt tegutsema, siis selle kinnitust vajatakse kõige enam.
