Endine London City linnapea ja nõustamisfirma PricewaterhouseCoopers juhtivpartner Sir John Stuttard kirjutab, miks jäävad Suurbritannia ja Euroopa Liit tõenäoliselt väga lähedasse ühendusse ka siis, kui vormiliselt «Brexit tähendab Brexitit».
John Stuttard: kaks kuud hiljem – Suurbritannia ja Euroopa Liit pärast Brexitit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24. juuni hommikul ärgates tabas Suurbritannia kodanikke jahmatus. Sama moodi šokeeritud olid ka Euroopa poliitikud – paljud neist pettunud ja isegi vihased. Arvamusküsitlused ennustasid Euroopa Liidu (EL) referendumil tasavägist tulemust, kihlvedude kontorid eeldasid ELi jäämist, kuid pärast häälte kokkulugemist selgus, et 52% brittidest oli otsustanud Brexiti kasuks.
Aktsiate hinnad börsil langesid ja nael kaotas teiste valuutadega võrreldes väärtust, kõikjal võttis maad suur ebakindlus. Lahkumise pooldajad olid eesootavast vabadusest eufoorias ja UKIP kuulutas referendumipäeva Ühendkuningriigi (ÜK) iseseisvuse päevaks. Jäämise pooldajad keeldusid tulemust uskumast ja omaks võtmast ning püüdsid leida viise, kuidas rahva demokraatlikust tahtest mööda minna. Lõppude lõpuks, kas Britannia pole mitte parlamentaarne demokraatia ja enam kui 2/3 parlamendi liikmetest pooldas ju ELi jäämist?!
Paar kuud hiljem on emotsioonid hakanud tasapisi vaibuma. Briti konservatiivid valisid endale uue juhi, Theresa May, kelle kohta on öeldud, et ta on «keeruline naine» ja keda nii mõnedki peavad uueks Margaret Thatcheriks. Uus peaminister kustutas kõik ELi jäämise lootused, öeldes, et «Brexit tähendab Brexitit». Tema uus välisminister, värvikas Boris Johnson juhatas oma kohtumisi Euroopa kolleegidega sisse lepitavate sõnumitega: «Me peame aktsepteerima rahva tahet, aga see ei tähenda mingil juhul lõppu Britannia osalemisele Euroopas ja toetusele erinevatele ühistele ettevõtmistele, eriti välispoliitika valdkonnas.» Nael on näidanud stabiliseerumise märke, vähemalt selleks korraks. Odavnenud nael koos kallinenud toorainehindadega on aidanud tõsta Londoni börsiindeksid selle aasta rekordkõrgustele.
Need rahustavad arengud ei ole siiski toonud tagasi kindlust majanduses. Äriettevõtted on äärmiselt murelikud oma tuleviku suhtes. Juba enne Brexiti referendumit vähenesid välisinvesteeringud ja vabade töökohtade arv. Pärast referendumit on olukord jätkuvalt halvenenud, tarbijate kulutused ja ettevõtete majanduskindlus on viimaste aastate madalseisus. Brexiti valguses on IMF vähendanud ÜK majanduskasvu prognoose.
Kõigest hoolimata ei ole praegune olukord kaugeltki nii dramaatiline kui näiteks raudse eesriide langetamine 1940ndate lõpus, Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal või Hiina avanemine pärast 1993. aastat. ÜK lahkumine EList on oluline, kuid mitte seismiline otsus. Või vähemalt ei peaks seda olema. Mitmed asjaolud räägivad selle kasuks, et kuigi mängureeglid muutuvad, läheb mäng ise muudetud reeglitega edasi.
Esiteks, ÜK on ELile äärmiselt oluline eksporditurg. Globaalne majandus on võrreldes 40 aasta tagusega, mil ÜK ELiga ühines, muutunud märksa integreeritumaks. Kasvanud rahvusvahelisest kaubandusest on kõik kasu lõiganud. Euroopa kodanikele oleks selle piiramine kahjulik, eriti ajal, mil mitmed Mandri-Euroopa majandused on raskustes. ÜK valitsuse andmetel moodustab ELi liikmesriikide igakuine eksport ÜKsse ligikaudu 38 miljardit eurot, samal ajal kui vastupidises suunas liigub 27 miljardit eurot. Seega ei soovi ELi ettevõtted tollivaba kaubanduse lõppu, mis seaks ohtu ELi ekspordi ÜKsse. Aktsiahinnad Euroopa börsidel tegid Brexiti uudise peale läbi korraliku languse, see näitab, et tegemist ei ole mitte ainult ÜK, vaid ka ELi probleemiga. Mandri-Euroopa riikidel on võrdväärne huvi ÜK majandusedu ja vabakaubanduse jätkumise suhtes.
Teiseks, see ei ole mitte Euroopa, vaid muu maailm, mis kasvab ja loob tulevikuvõimalusi. Vahemikus 1999 kuni 2014 kasvas ÜK eksport ELi riikidesse keskmiselt 3,6 protsenti aastas ning muudesse riikidesse keskmiselt 6,5 protsenti aastas. Selle tagajärjel on ELi riikide osakaal ÜK ekspordis langenud 55 protsendilt 1999. aastal 45 protsendile 2014. aastal. ÜK kaubandusbilanss mitte-ELi riikidega on positiivne (eksport ületab importi) ning ettevõtted vaatavad kasvuvõimaluste leidmiseks järjest enam muu maailma poole.
Kolmandaks, kuigi ebakindlus ligipääsu suhtes ELi ühisturule tekitab tagasilöögi London Cityle kui rahvusvahelisele finantskeskusele, jääb enamik edutegureid ja konkurentseeliseid finantsteenuste osas alles. London City tugevus rahvusvahelise finantskeskusena seisneb nii seal tegutsevates arvukates talentides, läbipaistvates õigusnormides, anglosaksi kultuuris kui ingliskeelses keskkonnas. Finantskeskusena on London rahvusvaheline, Pariis, Frankfurt ja Milano aga kohaliku tähtsusega. Võttes arvesse selliste globaalsete finantskeskuste nagu New York, Hongkong ja Singapur ühiseid fundamentaalseid edutegureid, on ebatõenäoline, et see olukord muutuks. Ükskõik, milliseid regulatiivseid takistusi EList väljumine endaga kaasa tooks, London City põhilised konkurentsieelised jäävad alles ning City on ennast varemgi kohenemisvõimelisena näidanud.
Neljandaks, ÜK vajab ka edaspidi välistööjõudu, et oma majandust toetada. Finantssektor ei saaks hakkama välismaiste talentideta, seda nii nende erialateadmiste kui keeleoskuse tõttu. ÜK tervishoiu-, avaliku transpordi ja põllumajanduse sektor ei oleks elujõulised ilma pideva tööliste juurdevooluta nii ELi kui muudest riikidest. Kuigi tööjõu piiranguteta liikumine oleks vastuvõetamatu neile ÜK kodanikele, kes toetasid Brexitit, on ELi jäämist toetanud poliitikud juba möönnud, et ÜK majandus ei suudaks edukalt toimida ilma immigrantideta või vähemalt võõrtöölisteta.
Viiendaks, välispoliitikas on ÜK-l jätkuvalt ühised huvid ELiga, mida toetab ka ÜK NATO-liikmesus. ÜK on olnud kauaaegne rahu toetaja Euroopas. Britid koos liitlastega kustutasid Napoleoni ambitsioonid domineerida kontinendil 19. sajandi alguses. Koos prantslaste ja ameeriklastega anti vastulöök Saksamaa invasioonile sajand hiljem. Pärast ELi loomist on ÜK vedanud rahuinitsiatiive Balkanil ning aidanud vastu seista agressioonile või võimalikule agressioonile Ukrainas ja Baltimaades. ÜK lahkumine ELi klubist ei tõmba kriipsu ühisele välispoliitikale. NATO jääb ÜK põhiliseks sõjaliseks liiduks Euroopas, kuid see ei tähenda, nagu loobuks ÜK toetamast ELi välispoliitikat.
Kuuendaks, EL soovib jätkuvalt saada osa ÜK suhteliselt suuremast võimekusest luureandmete kogumisel ja jagamisel. Terrorirühmituste hoogustumine Lähis-Idas on veelgi suurendanud luureandmete jagamise tähtsust Euroopa riikide vahel. Samal ajal kui ÜK-l, Saksamaal ja Prantsusmaal on võimsad ja hästi komplekteeritud luureagentuurid, on enamiku teiste Euroopa riikide võimekus selles osas vägagi kesine. Hispaanias, Belgias ja Prantsusmaal aset leidnud terrorirünnakute valguses on vähetõenäoline, et Euroopa riigid sooviksid nõrgendada koostööd Briti luurega andmete kogumisel ja jagamisel. Brexit seda ei muuda. Õigupoolest on see üks kriitilisi põhjuseid, miks jätkata väga lähedasi suhteid.
Seitsmendaks, kuigi nii tsiviil- kui kriminaalõigus ÜKs ja Mandri-Euroopas lähtuvad väga erinevatest alustest, pole seaduskuulekus ja soov järgida inimõigusi ELi leiutis. Winston Churchill oli üks 1959. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Kohtu arhitektidest. Praegu kuulub sinna 47 riiki, sealhulgas mitmeid mitte-ELi riike. ÜK-l ja ELil on jätkuv ühishuvi tugevdamaks ja kaitsmaks õigusriigi põhimõtteid.
Ülaltoodud asjaolud hakkavad mõjutama ELi ja ÜK tulevasi suhteid. Oma osa mängivad kindlasti ka eelarvamused, kitsarinnalisus, kättemaksuiha ning kohalik poliitika. Loodame, et lähikuudel, mil hinnatakse Brexiti mõjusid ja seatakse alus tulevastele juriidilistele suhetele, jääb peale terve mõistus. Briti uue peaministri esimesed kontaktid Saksa kantsleri, Prantsusmaa presidendi ja Euroopa Nõukogu presidendiga on näidanud soovi konstruktiivseks dialoogiks. Loodetavasti annab samasugune soov – kaitsta ja suurendada meie ühist heaolu – tooni ka ülejäänud vestlustel Euroopa juhtidega, seda meie kõigi hüvanguks. Ka väljaspool ELi klubi jäävad britid endiselt Euroopa osaks, iga Euroopa riigi sõbraks ja partneriks.
Sir John Stuttard on endine London City linnapea ja nõustamisfirma PricewaterhouseCoopers juhtivpartner. Artikkel on kirjutatud Eesti lugejatele ning see väljendab autori isiklikke seisukohti.