Huvitav on, et edulised nõudmised poolehoidmist leiavad. Vanameelsed vabariiklased, kes president Tafti ümber kokku on kogunud, tunnevad, et neil midagi hääd loota ei ole.
Postimees 1912. aastal: valimisevõitlus Ühisriikides
15. september 2016, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende ringist lahkub üks politikamees teise järel ja enamasti astuvad nad Roosevelti eduerakonda. Mõne on ka vana-vabariiklased ise välja heitnud, sellepärast, et nad valimiste ajal edulaste poolt äraandmist kardavad.
Tafti mehed vaidlevad iseäranis Wilsoni vastu, kes vabakaubandust soovitab. Nad ütlevad, et isegi see, kui tollisid järk järgult alandataks, tööstuse seisukorra võimatuks teeks. Et Roosevelt kaitsetollide poole hoiab, siis on ta Tafti meeste meelest ka radikalsusest hoolimata ikka veel parem kandidat kui vabakaupleja Wilson.
Roosevelt ja Wilson sõidavad nüüd maad mööda ümber, et oma mõtete hääks tööd teha. Esimesel on üleüldiselt rohkem kuulajaid kui teisel, sest Wilson ei ole nii rahvalik kõnemees kui edulaste juhataja. See soovitab vana viisi seaduste andmist tööliste hääks, aga selle juures ei unusta ta ka radikalseid politilisi nõudmisi. Kõige otsustaja peab rahvas olema – ütleb ta. Tema ei pea mitte ainult seadusi anda ja ametnikka valida võima, temal peab ka õigus olema kohtunikka ja isegi vabariigi presidenti ametist lahti lasta.
Roosevelti nõudmised näivad rahvale meeldivat, sest demokradid tunnistavad nad järkjärgult ka omaks. Nii on Connecticut’i demokradid hiljuti programmi vastu võtnud, milles rahva otsekohene seaduseandmine (referendum ja initsiative) sees seisavad. Ka Wilson on ühel koosolekul ütelnud, et Roosevelti programmis palju hääd leidub.
15.09.1912