/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Õhus on realismi, aga mitte sellist, mida vajame: rõõmutut hinnangut meie seni turvalisi, vabu ja mugavaid elusid ähvardavatele ohtudele, meie oma nõrkusele ja vastaste tugevustele. See on äraspidine realism, mis väidab, et püüd end kaitsta on ebarealistlik, et meie vaenlased ei ole tegelikult vaenlased ja meie liitlased ei ole tegelikult liitlased, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
(Miks realistid on ebarealistlikud: vastus Peter Hitchensile)
See lähtub mitmest suunast, vasaktiivalt (Briti Tööpartei eesotsas Jeremy Corbyniga) ja populistlikult paremtiivalt (Donald Trump, Alternatiiv Saksamaale). Selle viimase aja ehk selgeim esitus on ajakirjas First Things ilmunud artikkel, mille autor on minu sõber Peter Hitchens, Briti ajakirjanik ja kommentaator.
Ta väidab, et oleme asjatult rikkunud oma suhted Venemaaga, laienedes aladele, mille Kreml kommunismi kokkuvarisemise järel loovutas. Me oleme ebaõiglaselt demoniseerinud Vladimir Putinit, kes on Hitchensi sõnul küll «õel türann», ent mitte millegi poolest halvem meie eeldatavatest liitlastest Türgis ja Saudi Araabias. Krimm oli õigustatav ühekordne vastus Ukraina (ja Lääne) provokatsioonile. Uue külma sõja pidamise asemel peaksime tunnistama traumasid, mille käes vene rahvas on kannatanud, ja lubama neil jätkata oma «hiilgava» (tema sõna) kristliku ja euroopaliku pärandi taastamist.
Hitchens ei märka seda, et Nõukogude Liitu ei iseloomustanud vaid kommunism. See oli impeerium. Üle 120 miljoni NLi 286 miljonist elanikust moodustasid mittevenelased, mistõttu on kurjuse impeeriumi lagunemise vaatlemine vaid venelaste vaatevinklist eksitav. Eestlased, lätlased, leedulased, ukrainlased ja teised vangistatud rahvad on ka päris inimesed. Neil on päris keeled, päris ajalood (kus leidub sama suuri traumasid kui venelastel), päris unistused ning päris mälestused riiklusest. Neid ei saa ignoreerida.
Impeeriumide kokkuvarisemine on peaaegu alati segane ja valusaid dilemmasid esitav. Hitchensi jaoks koosneb lugu vaid ühe võimubloki laienemisest alale, kust teine oli lahkunud. Aga see vaade kirjeldab põhimõtteliselt valesti NATO ja ELi laienemist.
Need riigid ühinesid vabal tahtel. Nad pidid kõvasti argumenteerima, et sisse saada – Brüsselis pidasid paljud neid liiga mahajäänuks ja püsimatuks, et süüa sama laua taga täiskasvanutega. Tulemus on olnud märkimisväärne edulugu – üks üsna vähestest Euroopas viimastel aastatel. Võrdsustada Venemaa väljatõmbumine Baltimaadest nende riikide hilisema liikmesusega ELis ja NATOs, on sama, mis pidada inimröövi ja abiellumist põhimõtteliselt samaks asjaks.
Enamgi veel, NATO ei norinud Venemaaga tüli. Allianss üritas näidata, et ei pea Venemaad sõjaliseks ohuks, niivõrd innukalt, et jättis isegi koostamata kaitseplaanid eesliiniriikide kaitsmiseks rünnaku korral. Esialgu see toimis. Venemaa ei tervitanud NATO laienemist, aga aktsepteeris seda.
«Mitte keegi, kes mõistab ajalugu, geograafiat või aritmeetikat, ei saa aktsepteerida» Venemaa kujutamist ekspansionistlikuna, kirjutab Hitchens. On tõsi, et Venemaa ei taha sõjaliste vallutuste teel uuesti luua Nõukogude impeeriumit. Ta ei ole selleks võimeline. Aga ta suudab kujutada ja kujutabki endast teistsuguseid ohte. Venemaa oleks võinud otsustada, et tema välispoliitiline prioriteet on head suhted endiste vangistatud rahvastega.
Selle asemel kasutab ta raha, propagandat, küberruumi, õõnestustegevust ja teisi taktikaid oma naabrite, ja tõepoolest laiemalt kogu Lääne lõhestamiseks ja nõrgestamiseks. Tegelikult on enamik inimesi eesliiniriikides ja paljud (nüüd ilmselt enamik) Venemaa-vaatlejaid Läänes Venemaa pärast üldiselt mures või isegi hirmul. Me võime eksida – palun esitage fakte ja argumente – aga me ei ole «mitte keegi».