Presidendivalimiste käigus pidevalt avaldatavad kandidaatide populaarsusreitingud, debatid ja arutelu selle üle, kas presidenti oleks kõige õiglasem valida kaudselt või otse, jätavad mulje Eestist kui presidentaalsest, mitte parlamentaarsest riigist. Unustame, et Eesti kuulub riikide hulka, kus president täidab pigem esindusfunktsioone ning tal ei ole reaalset täidesaatvat võimu, kirjutab riigikogu liige Mart Nutt (IRL).
Meie põhiseadus näeb ette tseremoniaalse presidendi, kellel ei ole riigi valitsemisel kandvat rolli. President esindab riiki välissuhtlemises ja ta on riigikaitse kõrgeim juht. Maades, kus presidenti valitakse kaudselt ja tal ei ole eriti võimu, sarnaneb presidendi roll selles mõttes monarhi rolliga. Sõltuvalt riigist on monarhil õigus seadusi tagasi lükata, ta on riigikaitse kõrgeim juht, nimetab ametisse valitsuse – kuid selle tegemata jätmiseks peaks olema väga mõjuv põhjus. Lennart Meri üritas küll korra ministreid ametisse mitte kinnitada põhjendusel, et ta neid isiklikult ei tunne, kuid seda peeti ilmselgeks parlamentaarse riigi reeglite rikkumiseks. Lennart Meri andis järele ja kinnitas ministrid ametisse. Seega, parlamentaarse riigi pea, on ta siis monarh või president, selliseid asju ei tee.
Ajakirjandus ja mõned erakonnad on tekitanud ootuse, nagu sõltuks presidendist palju. Tahetakse valida presidenti, kel on võim, kuigi tegelikkuses tal seda ootuspärasel määral ei ole. Sellest on kantud ka kogu presidendivalimiste ümber toimuv meediakära, debatid, arutelud kandidaatide maailmavaate, programmide ja isikliku elu üle. Samal ajal riikides, kus presidenti valitakse kaudselt – näiteks Saksamaal – kandidaatide debatti sisuliselt ei toimu. On selge, et kui president täidab vaid tseremoniaalseid kohustusi ning tal pole sisulist võimu, pole mõtet ka debateerida. Vaadates meie presidendidebatte, vaieldakse seal küll erinevate eluvaldkondade ja arenguvõimaluste üle, aga enamikku räägitust president ellu viia ei saa. Debatid võivad olla huvitavad, kuid pole presidendi ametiülesannetega kuidagi seotud.
Kuidas valivad presidenti teised riigid? Presidenti kui esindusisikut valitakse otse Soomes, Tšehhi Vabariigis, Austrias; kaudselt aga Saksamaal, Itaalias, Iisraelis, Lätis. USAs on president erinevalt eelpool mainitud riikidest valitsusjuht – nimetab ametisse kõrgemad ametnikud, riigisekretäri, meie mõistes ministrid, võib vetostada seadusi, tal on suured volitused välis- ja kaitsepoliitilistes küsimustes, ta võib ainuisikuliselt otsustada sõjaliste sammude vajalikkuse üle. Samas valivad USAs presidendi valijamehed, mitte rahvas otse. Kui presidentaalsetes riikides esindab välispoliitilistes aruteludes riiki president, siis parlamentaarsetes riikides teeb seda peaminister, st kui USA, Saksamaa ja UK arutavad välispoliitilist küsimust, ei ole USA presidendi vastas mitte kuninganna või Saksamaa Liitvabariigi president, vaid peaminister ja liidukantsler.
Ka kaudse valimise viise on erinevaid – on riike, kus presidendi valib parlament, kui ka neid, kus president valitakse valimiskogus.
Eesti on unikaalne selles mõttes, et meil on kasutusel kombineeritud süsteem – president valitakse kõigepealt riigikogus ning seejärel valimiskogus. Riigikogus pole presidenti rohkem ära valida õnnestunud kui ühel korral – 2011. aastal president Ilvese valimisel teiseks ametiajaks.
Dualistlik süsteem ongi Eestis presidendivalimiste probleemide allikas. Väide, et presidendi valimine valimiskogus on rahvale lähemal, ei pea paika. Üks võimalus on valida president ainult riigikogus. Parlament on kõige ühtlasemalt esindatud rahvaesindus, mida kohalikud omavalitsused ei ole – omavalitsused on erineva suurusega ning suuremad omavalitsused on seetõttu vähem esindatud. Parlamendis valitud president esindab paremini rahva mandaati ja arvamust.
Teine võimalus oleks jätta parlament presidendivalimistest kõrvale ning minna otse valimiskogusse, olgu see siis moodustatud nii nagu praegu või mõne teise põhimõtte alusel.
Selleks, et riigikogu presidendi ära valiks, tuleks kindlasti valimiskünnist muuta. Praeguse kategoorilise kahe kolmandiku nõude juures ei ole eriti tõenäoline presidenti riigikogus ära valida. Künnis võiks olla näiteks koosseisu enamus, mis teeks presidendi riigikogus äravalimise oluliselt realistlikumaks. Seejuures peaks valimisvoorusid olema nii palju kui vaja, et ei tekiks olukorda, kus pärast kolmandat vooru me ei tea, mida peale hakata. Kui teises voorus ei valitaks presidenti ära, võiks kolmandas voorus esitada uued kandidaadid ning neljandas oleks taas valik kahe kandidaadi vahel.
On leitud, et kandidaate peaks varem esitama – see ei ole niivõrd põhiseaduslik probleem, vaid presidendi valimise seaduse küsimus. Kindlasti oleks hea, kui avalikkus teaks varem, kes on kandidaadid, kes valimisvõitlusesse sööstavad. Samas võib juhtuda, et kui kumbagi ei valita, jääks teise ja kolmanda vooru vahele uute kandidaatidega tutvumiseks ikkagi lühike aeg.
Presidendi otsevalimiste pooldajad peavad arvestama, et riikides, kus presidendil ei ole täidesaatvat võimu ja kehtivad otsevalimised, on alati probleeme võimuküsimusega – president üritab võimupiire pidevalt laiendada, viidates rahva tahtele, kuigi põhiseadus talle sellist võimu ei anna.
Soomes hakati valima presidenti otse 1994. aastal, tal ei ole oluliselt rohkem võimu kui Eesti presidendil. Tema võimu hoopiski vähendati. Kohe tekkis probleem, kuidas jagunevad presidendi ja valitsuse volitused, eriti välispoliitika ja Euroopa Liidu küsimustes. Tšehhid hakkasid presidenti valima otse mõned aastad tagasi, mille tulemusena sai võimule väga Venemaa-sõbralik president, Austrias ei olegi pärast viimaseid valimisi presidenti – viimastel valimistel konkureerisid äärmusliku Vabaduspartei ja roheliste kandidaadid, teises voorus oli kandidaatide vahe väga väike ning kohus tühistas valimiste tulemused. Otsevalimistel ongi üsna tavaline, et vahe kahe kandidaadi vahel võib olla nii väike, et jääb vea piiridesse, hääli on vaja korduvalt üle lugeda ning lõppkokkuvõttes ei saa kindlalt väita, et võitjaks osutus kõige suurema toetusega kandidaat.
Põhiseaduse 4. paragrahv räägib võimude lahususest ja tasakaalust. Presidenti nähakse tasakaalustajana, kuid pole öeldud, mil moel ta seda teeb – eeldatavalt läbi oma isikliku autoriteedi. Presidendi sõna maksab, kuigi see pole käsk. Presidendi võimalused ühiskonnas muutusi teha on oluliselt väiksemad, kui seda praegu käimasolev kampaania lubaks oletada. Kindlasti näitab suur huvi presidendivalimiste vastu, et presidendi institutsioon on eri põhjustel inimestele vajalik, pärast valimisi oleks aeg ka põhjalikumalt arutleda valimiste mõistliku korralduse ja eesmärkide üle.