«Kaunist keskhommikut!» Just nii tervitades alustas Aarne Rannamäe laupäeviti Eesti kuulatavaimat raadiosaadet «Rahva teenrid». Nõudlik nii iseenda kui ka teiste suhtes, olid Aarne tele- ja raadiosaated nauditavad meistriteosed. Need kutsusid olulistest teemadest osa saama ja kaasa mõtlema. See kaasamõtlemine ei olnud kerge, sest süvitsi, vahel ka vastuvoolu minek oli viis, kuidas Aarne oma vaatajaid-kuulajaid kostitas.
Minul oli õnn ja võimalus töötada koos Aarnega ligi kümne aasta jooksul «Rahva teenrite» kaassaatejuhina. Saadet juhtisime vaheldumisi üle nädala ja nii juhtus, et koos olime raadioeetris vaid korra, kaks päeva pärast pronksiööd. Kui paljud, nii otsustajad kui ka sündmuste kajastajad olid toimuvast ilmselgelt šokis ja valitses ka osaline peataolek, siis Aarne oli oma seisukohtades selge, tabav, täpne ja kiire. Need on märksõnad, mis iseloomustasid kogu tema ajakirjanduslikku tegevust.
Nii mõnigi kord kutsus Aarne mind külalisena oma arutelusaadetesse, mis andsid võimaluse näha lähedalt, kuidas meister oma saadet komponeerib ja välja mängib. Üks raudne reegel oli ent alati olemas. Saate esimene küsimus pidi olema terav ja käimatõmbav. Aastate eest räägiti mitmes ringkonnas lausa seda, et «Vabariigi kodanike» pihitooli kardeti minna just karmi esimese küsimuse tõttu.
Väitlusformaadi vedajana oli Aarne ekstraklass. Ta oli kindlalt seda meelt, et arutelusaate juht ei ole mitte dispetšer, kes annab sõna, vaid aktiivselt arutelusse sekkuv ja seda vedav ajakirjanik. Seejuures ei kartnud ta ka oma seisukohta välja öelda, kuigi mõned kehvema kriitikataluvusega inimesed panid seda talle pahaks: kuidas ikkagi julgeb saatejuht tulla välja oma arvamusega. Ometi oli just see paljudele rosin, mida teisipäevaõhtuti ETV ekraanilt otsima mindi.
Aarne ei olnud ekraanil nõudlik mitte ainult enda ja saatekülaliste vastu, vaid ootas sama ka vaatajalt-kuulajalt. Viis, kuidas ta oma mõtteid ja uudistekste edasi andis, kutsus kuulama. Korduvalt on öeldud, et kui Aarne tuli ekraanile, oli terve tuba teda täis. Seejuures julgen väita, et ta ei köitnud mitte niivõrd saatejuhikarismaga, vaid selge, konkreetse ja nõudliku esitusviisiga, mis mängis inimeste ratsionaalsele vajadusele saada teada endale olulistest asjadest. Ja siin Aarne hinnaalandust ei teinud. Mõneti just see hoiak, et kuulake, see, mida ma räägin, on oluline, tegi Aarnest meie televisiooniloo kõige hinnatuma uudisteankru, inimese, keda televaatajad usaldasid ja ootasid.
Täna on tuba tühi. On palju mälestusi, lugematul hulgal arhiivisaateid ja reportaaže. Ent on ka teadmine, kuidas teha head, otsekohest ja olulist ajakirjandust. Sellist ajakirjandust, mis räägiks inimestele tähtsatest asjadest selgelt ja arusaadavalt.
Aarne, see on suurim õppetund, mida Sinult olen saanud. Aitäh.