Minxin Pei: kõva käega juhtide vastupandamatu võlu (1)

Minxin Pei
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
A man walks past a graffiti depicting U.S. Republican presidential Donald Trump (R) and Russia's President Vladimir Putin in Vilnius, Lithuania, June 1, 2016. REUTERS/Ints Kalnins   FOR EDITORIAL USE ONLY. NO RESALES. NO ARCHIVES
A man walks past a graffiti depicting U.S. Republican presidential Donald Trump (R) and Russia's President Vladimir Putin in Vilnius, Lithuania, June 1, 2016. REUTERS/Ints Kalnins FOR EDITORIAL USE ONLY. NO RESALES. NO ARCHIVES Foto: INTS KALNINS/REUTERS

Kõva käega mehed on poliitikas jälle moes. Polnud just väga kaua aega tagasi, kui Venemaa president Vladimir Putin oli üks ainsatest seda silti väärivatest juhtides. Nüüd on tal aga palju rohkem konkurente, kirjutab Claremont McKenna kolledži riigiteaduste professor Minxin Pei.

Traditsiooniliselt näeb seda trendi autokraatlikes režiimides. Hiina president Xi Jinping on kahtlemata riigi kõige tugevam juht pärast Mao Zedongi surma nelikümmend aastat tagasi.

Kõva käe ihalus demokraatlikes riikides

Midagi sarnast on võimalik aga näha ka riikides, mida on kiidetud kui eeskujulikke noori demokraatiaid. Türgis on president Recep Tayyip Erdoğan kaua liikunud autokraatia suunas ning eelmise kuu läbikukkunud sõjaväelise riigipöördekatse järel on ta veelgi enam oma võimu koondanud. Ungari peaminister Viktor Orbán on postkommunistliku eduloo pea peale pööranud ning teinud terava pöörde illiberalismi suunas. Isegi Filipiinidel, kus rahvavõimu revolutsioon kukutas 1986. aastal Ferdinand Marcose, valiti presidendiks Rodrigo Duterte, kes on avalikult tuntud kui poliitiline jõumees ja tulistamisjanune sõdalane narkoparunite vastu.

Isegi maailma kõige stabiilsemad demokraatiad on mõjutatud kõva käe ihalusest. Austrias valitakse tõenäoliselt oktoobris presidendiks Norbert Hofer, kes on paremäärmusliku Vabaduse partei juht ning USAs on Donald Trump lõiganud presidendivalimistel kasu osade ameerika valijate meelehärmist ja eelarvamustest.

Selline toetus juhtidele, kes lubavad, et nemad üksi suudavad lahendada ühiskonna probleemid ja taastada mingi idealiseeritud minevikuoleku, peegeldab laialtlevinud teadmatust populistliku valitsuse loomuse ja tagajärgede kohta. Ajalugu ei ole selliste juhtide vastu just helge olnud. Sarnaselt tänapäeva juhtidele, tõusid ka nemad võimule avaliku viha lainel, mis oli suunatud demokraatia tajutud läbikukkumiste vastu – läbikukkumiste, mida nad ei kavatsenudki võimule saades parandada. Riigijuhi ametisse astudes püüdlesid nad sageli täiesti teistsuguste eesmärkide poole ja muutsid olukorra tavaliselt vaid halvemaks.

Valijate võlumine

Ei pea vaatama kaugemale Venezuelast, kus praegu toimuva majanduslanguse juured võib leida ületamatu populistliku riigijuhi Hugo Chávezi ametiajast. Inimesed armastasid Chávezi sotsiaalhoolekande plaane, paistmata hoolivat sellest, et need plaanid põhinesid naftatulul ja välisvõlgadel. Nii kaua kuni tulud laekusid, olid Chávezil vabad käed tööstuste võõrandamiseks ja muudel viisidel eraettevõtluse konkurentsivõime vähendamiseks. Seetõttu ei ole üllatav, et majanduslik mitmekesistamine sattus seisakusse ning naftahindade langemisel kukkus kokku ka majandus.

See tõstab esile olulise põhjuse: miks need kõva käega juhid peaaegu alati oma riigi katastroofini viivad. Olles võitnud valijate hääled oma näilise otsustusvõime ja otsekohesusega, suudavad nad endale saada piisavalt võimu, et teha kiireid otsuseid ja näidata lühiajalisi tulemusi, hoides nii valijaid oma poolel ja kasvatades võimu.

Otsustustavus tuleb aga kõrge hinnaga. Kuna keegi nende käitumist ei kontrolli, ei arvesta sellised kõvad mehed sageli pikaajaliste riskidega. Lõpuks nende lubatud õitseaeg ei saabu, vähemalt mitte kuigi kauaks ning selle asemel variseb hoopis majandus kokku.

See pole veel aga kõige hullem osa. Valijad annavad selle lubatud õitseaja nimel ära vabadusi – selle näiteks on Putini Venemaal toimuv. Putin lubas stabiilsust ja korda ning tugevdas oma võimu oponentide, liberaalide ja oligarhide teelt kõrvaldamisega. Seejärel hakkas ta metoodiliselt lõhkuma Venemaa hapraid demokraatlikke institutsioone, alla suruma meediat ning piirama kodanikuvabadusi – sealhulgas õigust kogunemisteks. Vähem kui kümme aastat hiljem on ta püstitanud probleemidega uue demokraatia varemetele isikliku autokraatse režiimi. Just nagu Venezuelas on majanduse tulevik seotud ülemaailmse naftaturuga, sest puuduvad majanduslik kaasajastamine ja mitmekesistamine.

Diktatuur kontrollib infot

Võime vabalt valitsust kritiseerida on peamine erinevus demokraatia ja diktatuuri vahel. Kuidas saab seega ükski inimene uskuda, et sõnavabadust piirav juht võib päästa halvas seisus demokraatia? Tõsiasi on see, et väljendusvabaduse ja valimiskonkurentsi kombinatsioon on demokraatiate parandamise võtmeks, sest see võimaldab tuua süsteemsed läbikukkumised ja juhtide eksimused avalikkusse pilgu alla.

Hiina autokraatne valitsus on kuulus selliste pilkude vältimise poolest – surudes alla infovabaduse. Riigi mitmed internetitsensuuri elemendid – poliitiliselt tundlikel teemadel Wikipedia artiklite blokeerimisest teatud võtmesõnade filtreerimiseni otsingutest – on koos loonud niinimetatud Hiina tulemüüri. See tulemüür koostöös meediatsensuuriga võimaldab Hiina juhtidel varjata oma läbikukkumisi ja esile tõsta oma saavutusi, olgu need kuitahes kahtlustäratavad.

Putin käitub sarnaselt, kasutades meediat näiteks selleks, et rõhutada kuidas Venemaa Krimmi annekteerimine meenutab lääne vastaspoolele nende niinimetatud suurust. Orbán ja Erdoğan paistavad mängivat samade reeglite järgi.

Diktaatorite vaatemängud

Lisaks sellele on Venemaa Hiinale sarnaselt muutnud olulisteks suured vaatemängud, nagu näiteks olümpiamängud, et demonstreerida riigi suurejoonelisust ja selle juhtide headust. Selliste sündmuste kajastamine moodustab meediast nii suure osa, et võtab võimaluse tõsiste probleemide arutamiseks.

Kui ka see ei olnud piisav veenmaks valijaid populistlike autokraatide ohtudest, siis võiks veel arvesse võtta inimeste makstavat lõivu nende valitsuse all. Türgis riigipöörde katsest saati arreteeritud kümned ajakirjanikud või Putini surnult lõpetanud vastaste perekonnad võivad ehk pakkuda pilguheitu sellele, mida maksab valitsuse ees pidevas hirmus elamine.

Poliitiliste kõvade meeste populaarsuse kasv suures osas maailmast võib kuulutada uue autokraatliku ajastu koidikut. Need jõumehed kipuvad aga ennast ise hävitama läbi tohutute vigade, mis saadavad hukka nende suurejoonelised plaanid. Kahjuks jätavad nad endast maha aga tõsiselt kahjustatud demokraatia ja majanduse.

Parim kaitse selliste tulemuste eest on takistada populistide võimule saamist. Riike, kus sellised juhid on troonile tõusnud, tuleks vaadata kui hoiatust teistele, keda ahvatleb sarnasele rajale astumine. 

Minxin Pei on Claremont McKenna kolledži riigiteaduste professor ning vanemteadur USA Saksa Marshalli Fondis.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles