Donald Trumpi hiljutine väide, et tema presidendivalimiste vastane, endine välisminister Hillary Clinton ja president Barack Obama rajasid Islamiriigi, on õel absurd. See on aga Trumpi poolt ka irooniline süüdistus: kui keegi USAs ISISt aitab, on selleks tema, kirjutab Londoni majandus- ja poliitteaduste kooli rahvusvaheliste suhete professor ning raamatu ISIS: A History (Isise ajalugu) autor Fawaz A. Gerges.
Hiljutises välispoliitilises kõnes esitas Vabariiklaste partei presidendikandidaat väidetava plaani ISISe võitmiseks, mis oli Trumpile omaselt täidetud vastuolude ja ebakõladega, jättes detailid ja faktid puutumata. Ta pakkus välja täiesti teostamatuid soovitusi – näiteks moslemiriikidest pärit immigrantide ideoloogiline testimine enne USAsse sisenemist -, püüdes sealjuures esitada end realisti ja ainsa inimesena, kes suudaks päästa USA välispoliitika.
Trumpi «realistliku» lähenemise keskmeks on Obama administratsiooniga võrreldes palju suurema sõjaväelise jõu kasutamine Süürias. Trump väidab, et selline lähenemine «lömastaks ja hävitaks» ISISe. Fakt on aga see, et selline militaarne sekkumine oleks võrdeline juba niigi suure leegiga põlevasse tulle õli valamisega.
Trump seda muidugi ei mõista. Hoolimata oma enesega rahulolevatest väljaütlemistest, et ta teab ISISest rohkem kui Ameerika kindralid, on ta täielikult teadmatu keerulisest dünaamikast, mis peitub näiteks tänapäeva institutsioonilise hapruse, aeglaselt laieneva sektantluse ja Lähis-Ida puhversõdade taga, mida ajendab regionaalsete ja ülemaailmsete võimude omavaheline võistlus. Tema väited Clintoni ja Obama kohta näitavad, et tal pole aimugi, kuidas ISIS tekkis.
Fakt on see, et ISIS on islamisisese, mitte islami ja lääneriikide vahelise lahknemise tulemus. Samas ei saa öelda, et lääneriikide ja eriti USA välispoliitika pole selle tekkes võtmerolli mänginud. 2003. aastal toimunud USA juhitud sissetung Iraaki rebis lõhki juba niigi hapra Iraagi ühiskonna, hävitas kohalikke institutsioone (sealhulgas armee ja võimuloleva Ba’ath partei) ning vallandas vägivaldse sektantliku võimuvõitluse, mille tulemusena tekkis võimalus kujuneda džihadistlikel grupeeringutel – esiteks Al Qaeda Iraagis ja nüüd ISIS, mis on Al Qaeda tõhusamate sõjaväeliste vahenditega endiste Iraagi armeeohvitseride juhitud laiend.
Midagi sarnast toimus ka Süürias pärast 2011. aastal toimunud rahvaülestõuse president Bashar al-Assadi Alawite režiimi vastu, mis on seotud šiiitide vähemusega. Inspireeritud Araabia Kevade ülestõusudest riikides nagu Egiptus ja Tuneesia, kogunesid süürlased tänavatele, lootuses saavutada rohkem vabadust ja sunniitide esindatust valitsuses.
Assad, kellel oli Iraani kõikumatu tugi, keeldus aga taganemast ning püüdis rahutusi toore jõuga alla suruda. Süüria langes kodusõtta, mis hävitas riigiinstitutsioone ja süvendas riigi sektantlikku lõhet. Sunniitidest islami džihadistid haarasid võimalusest oma rivisid täiendada ning võtsid värbamise sihtmärgiks vihased, meeleheitel ja suhteliselt noored inimesed, kes enamasti pärinesid maakohtadest.
Süvenevat Sunni-Shia jaotumist ära kasutades esitavad ISISe värbajad ja juhid end kõigi tõsiusklike moslemite kaitsjatena islami väidetavate ideoloogiliste ja religioossete vaenlaste vastu, kelle hulka kuuluvad ka lääneriigid. Trump paistab olevat selle retoorika lõksu langenud.
Kirjeldades ISISe-vastast sõda kui külma sõja laadset ideoloogilist võitlust «radikaalse islami» ja lääneriikide vahel, ei taanda Trump seda keerulist kriisi vaid binaarseks narratiiviks, vaid kasutab sama juttu, mida ISISe värbajad kasutavad toetuse leidmiseks. Ei ole üllatav, et tavalised moslemid, kes ei tunnista ISISe nihilistlikku ideoloogiat, mõistavad hukka Trumpi lihtsa islamofoobiat üles kütva retoorika. ISISe isehakanud emiiri Abu Bakr al-Baghdadi ja tema kaaskonna jaoks on Trumpi kampaania aga muusika nende kõrvadele.
See pole veel aga kõige hullem. Võrreldes võitlust ISISe vastu võitlusega Nõukogude Liidu vastu, tõstab Trump terroriorganisatsiooni suurvõimu staatusesse. See süvendab ettekujutust, et ISIS on palju võimsam kui tegelikult, mis omakorda on taas kasuks ISISe värbajatele.
Trump on näidanud üles ka huvi teha ISISe hävitamiseks koostööd Venemaaga, paistes olevat teadmatu faktist, et Venemaa tegevus Süürias on seotus Assadi režiimi toetamisega. Selline partnerlus võib viia Trumpi kokkuleppeni Iraaniga, kes on rohkem kui valmis võitlema Sunni radikaalidega Iraagis ja Süürias.
Iraan lubab praegu Vene pommituslennukitel Süüria ründamiseks kasutada üht oma baasi, mis muudab keerulisemaks Obama juba niigi pingelise püüdluse jõuda Venemaa presidendi Vladimir Putiniga arusaamale kodusõja lõpetamiseks. Trump on ISISe alistamiseks näidanud üles ka huvi Assadiga koostöö tegemise vastu.
Väliste jõudude püüdlused Assadi võimul hoida ärritavad mitmeid süürlasi ja teisi sunni moslemeid, mis loob ISISe värbajatele veelgi paremaid jahimaid. Kui USA hakkaks looma tihedamat koostööd rünnakut juhtivate riikidega (Venemaa, Iraan ja nüüd ka Hiina, kes pakub Süüria armeele väljaõpet), halveneks olukord veelgi, sest selline suund õõnestaks Ameerika suhteid liitlaste ja partneritega Lähis-Idas.
USA-l on aeg joonduda paremast tulevikust unistavate noorte moslemite lootuste ja püüdlustega. Selleks on vaja suurt diplomaatilist ja sotsiaalset investeeringut nii USA kui rahvusvahelise kogukonna poolt, et aidata kustutada Lähis-Idas möllavaid tulekahjusid, taasehitada lagunenud riigiinstitutsioone ja luua riiklikult ühtsed valitsused.
Viimane asi, mida Lähis-Idal praegu vaja, on veel üks raund järelemõtlematut USA välispoliitikat. Trump aga pakuks just seda.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org