Soe suvi on Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) tuleviku suhtes julgeid mõtteid toonud. Noor IT-õppejõud Innar Liiv tegi Sirbi veergudel ettepaneku, et TTÜ võiks kaaluda jätkamist Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) Tallinna kampusena (22.07) ning Paide arvamusfestivalil tuli investor Jaan Pillesaar välja mõttega kinkida Eesti ülikoolid Harvardile.
Tundub, et ettepaneku autoreid, nii nagu paljusid teisi ülikoolide asjus arvajaid, pimestab eelkõige maailma tippülikoolide, üldjuhul edetabelite kümne esimese ülikooli – Harvardi, MITi, Oxfordi, Cambridge’i ja veel mõne USA ja briti ülikooli, ehk ka Zürichi tehnoloogiaülikooli – aura. Eelnevale lisandub ettekujutus, nagu võiks tippülikoolidest saadava tipphariduse toel igast üliõpilasest Einsteini vormida.
Nimetatud ülikoolid on tõepoolest maailma 20–25 tuhande ülikooli kõige tuntumad esindajad, kelle maine on kujunenud viimase sajandi ingliskeelse akadeemilise teaduse najal. Ülikoolid on parim näide mainest sõltuvast «headusest» – hea on see ülikool, mida avalikkus ja akadeemilised kolleegid heaks peavad, millest nad on kuulnud.
Hea maine annab omakorda võimaluse üliõpilasi ja õppejõude valida ning parimad neist jahivad talente globaalselt. Talendid ja tipud tõmbavad ligi edujanust raha nii riigilt kui ka erasektorist ja loomulikult on kõige selle tulemuseks ülikooli veelgi parem rahvusvaheline maine ja sellest toituv akadeemiline tase.
Tippülikool tänapäeva maailmas on üleilmselt avatud ingliskeelne ülikool, kus töötavad ja õpivad maailma parimad. Siit tuleneb esimene vältimatu järeldus Eesti jaoks – tippülikool ei saa paraku olla eestikeelne ülikool ega isegi eesti ülikool selles mõttes, et siin õpivad ja töötavad valdavalt eestlased ning lõpetajad asuvad Eestis tööle.
Vähegi sisuline võrdlus tippülikoolidega osutab asjaolule, et ühemiljoniline tagamaa suudab tagada tippülikoolile parimal juhul paar protsenti liikmeskonnast ja tippülikoolide lõpetajate tööturg on üleilmne. Mida niisuguse ülikooli Eestis asumine meile tegelikult annaks, pole mulle selge.
Kas niisugune ülikool on Eestis üldse võimalik, on teine küsimus. Ülikool toimib vaid osana suuremast ökosüsteemist ja seepärast on loomulik, et tipud arenevad soodsas sotsiaalmajanduslikus keskkonnas – Bostonis, Californias, Londonis, Zürichis ning uustippudena Singapuris-Tokyos-Pekingis. Mitte ajalooliste traditsioonidega Heidelbergis ja Bolognas ega Tartus-Tallinnas. Paigas, kus pole üleilmset ettevõtlust ja sellega seotud kapitali, lennujaamu või lihtsalt piisavalt iga rahva toite pakkuvaid restorane, ei saa olla ka tippülikooli.
Hea ülikool nõuab ühemõtteliselt palju raha. Orientiiriks võiks olla teadmine, et kõigi Eesti ülikoolide materiaalne väärtus on alla ühe protsendi Harvardi põhikapitalist. Siit järeldus, et paarisaja parima ülikooli hulka jõudmiseks tuleks rahastamist kasvatada vähemasti viis ja paarikümne hulka jõudmiseks 25 korda. Kahtlen sügavalt, kas selline eesmärgipüstitus on meie laiemates rahvuslikes huvides.
Kõigele vaatamata tunnustan ma ettepaneku tegijate head tahet tõsta meie ülikoolide akadeemilist taset ja rahvusvahelist mainet – see on muidugi vajalik ja võimalik – ning sama eesmärk on ülikoolidel endil. Viimase 25 aasta peale tagasi vaadates on nii Tartu Ülikooli kui Tallinna Tehnikaülikooli, aga ka Tallinna Ülikooli edenemine olnud märkimisväärne – nad on jõudnud vastavalt kahe protsendi, kolme protsendi ja kuue protsendi maailma parimate ülikoolide hulka.