/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
Loomulikult, keegi ei saa keelata, kui inimene tahab kogu maailmale teada anda, et mahaarvamine talle sugugi ei meeldi, küll aga meeldib talle hullupööra liita. Võib isegi öelda, et jagamine on alati katastroofiliste tagajärgedega ja ainuke tee õitsenguni kulgeb läbi korrutamise.
Aga ikkagi pesitsevad geeniused kõrgema matemaatika sfääris ja just seda võrdleb kogu inimkond muusikaga, just seal pannakse proovile ja katsutakse läbi hüpoteesid, mis võivad ehk kunagi muuta põhjalikult meie arusaama maailmast.
Hiljutisel presidendi vastuvõtul sain tuttavaks väljapaistva Vene kirjaniku Vladimir Voinovitšiga. Puhta kokkusattumuse tõttu olin otse enne meie kohtumist vaadanud juba teab kui mitmendat korda filmi «Karvamüts», mille aluseks on tema (koos Grigori Goriniga kirjutatud) komöödia «Keskmise karvapikkusega kodukass». Meeldetuletuseks: selles kõneldakse Nõukogude proosakirjanikust Fima Rahlinist, kellele kirjanike liidu erikaupade jagamisel pakutakse alandaval kombel karvamütsi tavalise kassi nahast, samal ajal kui silmapaistvad ja tuntud kirjamehed saavad põhjapõdra, ondatra, äärmisel juhul koopaorava või küüliku nahast mütsi. Fima on aga kogu elu kirjutanud «headest inimestest» kõigi sotsialistliku realismi reeglite järgi, tal on ilmunud palju raamatuid ja niisuguse ebaõiglusega ta leppida ei kavatse. Ta alustab võitlust väärika karvamütsi eest. Vaevalt on ta jõudnud kirjutada kirjanike liidule protestikirja, kui teda nimetatakse lääne raadiojaamades tuntud kirjanikuks. Tuntuks! Kas siis sellest ei unistagi kõik kirjanikud igal ajal? Tuntuks saamine aga arvab Fima Rahlini välja Nõukogude inimeste seast, temast saab dissident.
Millise teravmeelsuse, millise sarkasmi, millise tulisuse, millise kafkaliku lootusetusega küll pani Vladimir Voinovitš kirja selle unustamatu teose, tõestades muu hulgas, et kirjaniku poliitilised vaated pole suuremat väärt: kõik tahavad olla tuntud, kuulsad, ülistatud ning selle nimel on paljud, väga paljud valmis sooritama lihtsamaid aritmeetilisi tehteid.
Vladimir Voinovitš sõitis Eestisse, et tuua siin kuuldavale mõned banaalsused olukorra kohta Venemaal. Need banaalsused, need ühiskohad, kui sügavamõttelise ja hingestatud näoga ka neid kuuldavale ei tooks, muudavad kirjaniku tolaks, muudavad ta sellekssamaks Fima Rahliniks, kelle ta välja naeris. Poliitiliste deklaratsioonide lihtsakoelisus ja otsekohesus on alati halvem kui vargus, korralik kirjanik hoidub neist, andes oma allegooriliste, paraboolil lendlevate teostega palju suurema panuse poliitilistesse vastasseisudesse kui otsekoheste aritmeetiliste lajatustega.