Tuul Sepp: mehed sobivad bioloogiliselt lasteaiaõpetajateks küll (4)

Tuul Sepp
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuul Sepp
Tuul Sepp Foto: Erakogu

Ühiskond on paika pannud kirjutamata reeglid ja ootused oma liikmetele ning kui keegi nendest raamidest välja astub, võidakse talle viltu vaadata. Kui noor mees tahaks hakata lasteaiakasvatajaks, tuleb tal jagu saada vähemalt kahest eelarvamuste poolt seatud tõkkest, kirjutab kolumnist Tuul Sepp.

Esiteks arvatakse, et see amet pole piisavalt «mehine», teiselt poolt võivad vanemad arvata, et noor mees ei saa nende väikelaste eest hoolitsemisega hakkama. Käesoleva looga tahaksin näidata, et kumbki eelarvamus tegelikult ei kehti.

Esiteks, ei ole karta, et väikelastega hästi hakkama saav noormees sugulises valikus oma «mehisematele», väikelapsi eiravatele sookaaslastele alla jääks. Inimliigil laste eest hoolitsemine on evolutsiooniliselt olnud mõlema sugupoole roll, seega pole mingit põhjust, miks mehed ei võiks lastega sama hästi toime tulla kui naised. Eeldatavad erinevused on vaid meile kultuuritausta poolt sisse kasvatatud.

Tegelikult sai see lugu alguse mu pojast ja tema õpetajast. Mu poeg on kaheaastane, sündinud introvert ja isetegutseja, kes harva näitab välja kiindumust kellegi muu kui oma lähimate pereliikmete suhtes. Tema õpetaja on tumedanahaline noormees, kes töötab lasteaiaõpetajana USA suurlinnas, kus me perega elame seoses minu järeldoktorantuuriga, kohustusliku osaga tänapäeva teadlaste karjääriredelis.

Mu poja kaheaastaste rühma õpetaja on suurepärane – rõõmsameelne, hooliv, hoolitsev. Poeg on õpetajasse äärmiselt kiindunud, mis, nagu ma ütlesin, on tema puhul väga haruldane. Kui oma Eestis viibivatele õdedele sellest rääkisin ja õpetaja pilti näitasin, arvas üks õde: «Kurb mõelda, et sellisel rõõmsal poisil oleks Eestis väga raske, kui mitte võimatu lasteaiaõpetaja olla». Teine õde lisas «Kahjuks sa ei eksi. Suhtumine on tõesti vaenulik ja eelarvamustega eriti väiksemates kohtades.»

Miks me arvame, et mehed väikelastega ei sobi?

Jätame praegu nahavärvi teema kõrvale, sest võõraviha ning selle bioloogiline taust on hoopis omaette teema (millest võib lugeda näiteks siit). Miks kipub Eestis valitsema arvamus, et mehed ei sobi (võõraste) väikelaste eest hoolitsema? Kas tegemist on kultuurilise arusaamaga või ongi inimliigi puhul loomulik, et väikelaste eest hoolitsevad eelkõige naised?

Küsimus taandub isahoole mõistele. Jah, tuleb tunnistada, et imetajate hulgas leidub väga vähe liike, kus isasloomad järglaste eest hoolitsemisse panustavad. 95 – 97 protsendi imetajaliikide puhul ei ole mingist isahoolest juttugi. Samas on inimliik imetajate hulgas erandlik ka selle poolest, et meil esineb monogaamne partnerlus. Valdava enamuse imetajate hulgas sellist perekonnavormi ei leidu.

Monogaamia käib aga käsikäes ühiselt poegade eest hoolitsemisega. On isegi arvatud, et vajadus ühiselt poegade eest hoolitseda viis monogaamia evolutsioonini, vähemalt primaatide puhul (1). Hoolitsemine seisnes esialgu oma järeltulijate kaitsmisel teiste isaste eest. Lapsetappu esineb paljudel imetajaliikidel, kuna imetav emasloom ei ole enamasti viljastumisvõimeline. Seega annab teise isase järglaste tapmine isasloomale võimaluse ise vanemarõõme nautida. Selle ohu vältimiseks peab isasloom oma poegi valvama ja teiste isaste eest kaitsma. Kui aga poegi soetada mitmete emasloomadega, kaob võimalus olemasolevaid hästi valvata. Nii võis isahool tegelikult olla monogaamsete suhete väljakujunemise põhjus.

Imetajate hulgas monogaamiat, nagu öeldud, kuigi palju ei esine. Inimestele lähemad on perekorralduselt hoopis linnud. Paljusid linnuliike iseloomustab monogaamne partnerlus ning nende puhul on väga tavaline, et pesakonna eest hoolitseb samavõrra isas- kui emaslind. Seega võime inimese peremudeli evolutsioonilisel uurimisel võtta võrdluseks pigem linnud kui teised imetajad.

Lindude isahool

Lindude puhul on näidatud, et isahool on seda tugevam, mida vähem esineb populatsioonis paariväliseid suhteid, ehk siis isaslind hoolitseb poegade eest rohkem siis, kui ta saab olla kindel nende kuulumises just talle (2). On tõsi, et pesade hulk, kus leidub teiste isaste poolt viljastatud poegi, on tihtipeale väga suur, ulatudes näiteks Austraalias elavatel salu-tikksabadel isegi kuni 95 protsendini. Samas leidub ka linnuliike, kellel üleaisalöömist peaaegu ei esinegi – väga truud on hakid, kelle puhul peaaegu eranditult võib kindel olla, et pesas on ainult paariliste endi geene kandvad pojad (3).

Ilmselgelt on hakiisad evolutsiooniliselt kohastunud rohkem poegade eest hoolitsemisse panustama kui salu-tikksabade isaslinnud. Kas inimene on selle koha pealt pigem hakk või salu-tikksaba? Levinud müüdi kohaselt on inimestel paariväliste laste osakaal suur, tavaliselt arvatakse, et see on 10 – 30 protsenti. Sellisel juhul võiks arvata, et bioloogiliselt polegi mehed mõeldud kuigi palju lastesse panustama, just nagu salu-tikksabade isalinnud.

Hiljuti avaldatud uurimus lükkas selle müüdi aga ümber, näidates, et tegelikult saavad inimisad üsna kindlad olla selles, et nende peres kasvavad lapsed on tõesti nende omad (4). Geenianalüüsidega näidati, et kallutamata valimis (mitte lähtudes isadustesti tegevate inimeste andmetest, sest nende puhul peab juba alguses testi tegemiseks mingi kahtlus olema) on mitte oma isa lapsi vaid 1 – 2 protsenti. See on üsna lähedal hakkide näitajale.

Inimisade laste eest hoolitsemine on loomulik

Et mitte vaid lindude näiteid tuua, lisan siia ühe näite ka meie lähemate sugulaste, primaatide hulgast: mitmetel paavianiliikidel on väga tavaline,  et isasloomad poegi kasivad, kannavad ning kaitsevad (5). Kuna paavianid elavad tihtipeale suuremates nii emas- kui isasloomadest koosnevates rühmades, jagatakse hoolitsust samavõrd nii oma kui ka teiste poegadele.

Niisiis, lähtuvalt perekorralduselt on inimliigi puhul täiesti loomulik, et meessoost inimesed on tegelikult kohastunud väikelaste eest hoolitsema samavõrra kui naised. Seega pole mingit põhjust kergitada kulmu, kui lasteaias on sinu väikelapse eest hoolitsema määratud meessoost õpetaja. Samuti ei tohiks ühiskondlik surve rõõmsameelsetel ja lastest hoolivatel noormeestel takistada minemast lasteaiaõpetajaks õppima. Mul on väga hea meel, et mu pojal on olemas tema õpetaja, ning ma loodan, et eelarvamused ei takista sarnaste sõprussuhete kujunemist ka Eesti lasteaedades. Lisaks soovin südamest edu ja jõudu kõigile noortele meestele, kes eelarvamustest üle olles Eestis lasteaiaõpetajatena töötavad.


1.Opie, C., Atkinson, Q.D., Dunbar, R.I.M., jt. 2013. Male infanticide leads to social monogamy in primates. Proceedings of the National Academy of Sciences of the USA 110: 13328-13332.

2.Buchan, J. C., S. C. Alberts, J. B. Silk, and J. Altmann. 2003. True paternal care in a multi-male primate society. Nature 425:179-181.

3.Dixon, A., D. Ross, S. L. C. Omalley, and T. Burke. 1994. Paternal investment inversely related to degree of extra-pair paternity in reed bunting. Nature 371:698-700.

4.Larmuseau, M.H.D., Matthijs, K., Wenseleers, T. 2016. Cuckolded Fathers Rare in Human Populations. Trends in Ecology and Evolution 31: 327-329

5.Henderson, I. G., P. J. B. Hart, and T. Burke. 2000. Strict monogamy in a semi-colonial passerine: the Jackdaw Corvus monedula. Journal of Avian Biology 31:177-182.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles