Euroopa Liidu kaitsepoliitika on aasta enne Eesti eesistumist saanud hilisteismeliseks, kes veel päris hästi ei tea, kus ta koht on ja kuhu tee viib. Tema kodumaja lõuna- ja idapoolse akna taga undab kõle tuul. Kõige tipuks on aga üks suurematest kaasseltsilistest otsustanud lahku lüüa ja hakata oma rada astuma.
Brexiti otsene ja mõõdetav mõju puudutab ELi kaitsepoliitika kõige nähtavamat osa ehk sõjalisi operatsioone. Suurbritanniaga kaotab EL väga võimeka, ehkki ühenduse 12-tähelise lipu all oma sõjalist musklit pigem loiult kasutanud liitlase. Tõsisemad lüngad tekivad ELi mereväeoperatsioonidel, samas kui ELi väljaõppemissioone Malis, Somaalias või Kesk-Aafrika Vabariigis ei mõjuta Brexit pea üldse. EL jääb ilma ühest rahvuslikust staabist ja kiirreageerimiseks loodud lahingugrupist. Aga king võib hakata tõsisemalt pigistama, kui praeguste küllaltki tagasihoidlikes mõõtudes operatsioonide kõrvale peaks tekkima vajadus löögijõulisema järele.
Kui vaadata Brexiti poliitilisi tagajärgi, siis hakkab Suurbritannia lahkumine andma hoogu aruteludele Euroopa sügavama kaitseintegratsiooni ehk n-ö Euroopa armee üle. Kes iganes selle teema tõstatas — nagu näiteks Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker märtsis 2015 usutluses Saksa ajalehele Welt am Sonntag —, võis seni kindel olla, et kõige valulikumad repliigid kostsid Londonist. Sealne siht on olnud selge. Suurbritannia on alates külma sõja lõpust peljanud ELi militariseerimist ja NATO rolli vähendamist. Brittide loogika toetus sellele, et kui eurooplased arendavad välja iseseisva kaitsevõime, siis võib USA omakorda Euroopast kaugeneda. Tõsi, Suurbritannia oli 1990. aasta lõpus ELile sõjalise kriisiohje ämmaemandaks, kuid pigem arvestusega, et mandrirahvale veidi järele andes kinnistada NATO rolli ning vältida iludusvõistlust ELi ja NATO vahel. Igasugusele sügavamale sõjalisele lõimumisele, eriti mis puudutab struktuure (nt ELi peastaap) või rahastamist, on Suurbritannia sestpeale resoluutselt vastu olnud.
Aga nüüd on ELi liikmesriigid olukorras, kus britid on lahkumas. Käes on tõehetk. Ühest küljest on avanenud uks neile, kes võiksid võtta uuesti hoogu Euroopa armee suunas. Sääraste jõupingutuste avapauguks võis olla Prantsuse ja Saksa sotsiaaldemokraatidest välisministrite päev pärast Brexiti-referendumit ilmunud mõttepaber, mis sisaldas ettepanekuid ELi liikmesriikide sügavamaks kaitseintegratsiooniks. Euroopa armee vajadust on vähemalt retoorikas tõstatanud ka kahe seni föderatiivsemasse ELi skeptiliselt suhtunud Visegradi riigi peaministrid. Teisest küljest on aga küsitav, kuivõrd antakse neile sugugi mitte uutele ideedele tõelist poliitilist kaalu ja seda ka ellu viia soovitakse. Pole välistatud, et Suurbritannia pidurdava rolli võtab üle mõni teine riik. Ja lõppude lõpuks on muidugi lihtsustatud, et ELi kaitsepoliitika kidumist saaks vaid brittide vastuseisu kaela veeretada. Napp kaitse-eelarve sunnib hoolega sente lugema riikides, kus valijate suurima mure on paigal tammuv majandus, noorte tööpuudus, ränne ja sisejulgeolek.
Tasub ka meeles pidada, et ühise eelarve, relvastuse ja juhtimisstruktuuriga (Lääne-)Euroopa armeest mitte ainult hakati rääkima juba pärast Teist maailmasõda, vaid jõuti ka konkreetsete plaanideni. Euroopa kaitseühendus (Communauté européenne de défense) pidi kujunema ühest küljest vastukaaluks stalinistlikule idablokile, kuid teisest küljest ära hoidma Lääne-Saksamaa ühinemise NATOga ja kammitsema selle sõjalisi tiibu. Ettepanek jäi 1954. aastal suveräänsuse pärast muretsenud Prantsusmaa parlamendi hääletuse taha ja vajus aastakümneteks soiku.
Praeguseks on kaitsepoliitiline turg nii rahvusvahelistest kui piirkondlikest koostöövormidest küllastunud. Paljudele ELi liikmesriikidele jääb turuliidriks NATO. EL peab esmalt leidma oma niši ja loobuma pimestavatest unistustest luua ühenduse «omad» relvajõud. See viib vaid tähelepanu kõrvale ehk väiksema feimifaktori, kuid suurema edulootusega valdkondadest nagu kaitsetööstus, teadus- ja arendustegevus ja ühine võimearendus ning liikmesriikide ja partnerite julgeoleku tugevdamine eeskätt tsiviilsete vahenditega. Ka Lissaboni lepingu kaitsepoliitilised artiklid, millest ehk tuntuim on Pariisi terrorirünnakute järel käivitatud vastastikuse abi klausel, vajavad lahtimõtestamist. Eesti saab eesistujana eeskätt pakkuda platvormi, mis aitaks ELil leida see õige suund.
Thomas Mell on kaitseministeeriumi nõunik