Tiia Penjam: vanus ei lisa automaatselt väärikust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiia Penjam
Tiia Penjam Foto: Peeter Langovits

Õpetajate Lehe peatoimetaja Tiia Penjam märkis Postimehe arvamusliidrite lõunal, et väärikust ei peaks ainult vanusega siduma, sest vanus ei lisa automaatselt väärikust.

Väärikuse mõistet ei peakski vahest siduma vanadusega ega otsima sellelt pinnalt taas kord põlvkondade erisusi. Sama hästi võiks küsida, kuidas väärikalt noor olla või kuidas üldse väärikalt elada, sest vananeme kõik ühtmoodi.

Vanus ei lisa väärikust automaatselt, nagu pole ka tarkus jagatud vanust mööda – et noored justkui oleksid rumalad ja vanad targad. Kaugel sellest – mõni on tark ja/või väärikas läbi kogu elu ning teine on rumalavõitu nii noorena kui ka vanuigi. Kas ja kuivõrd inimese neid omadusi muuta saab, seda ma küll ei tea. Kui üldse, siis pigem on ikka noored painutamisele vastuvõtlikumad, vana inimest enam teiseks ei tee.

Olla arg, kiuslik, väiklane ja kade on vääritu igas eas, ehkki rumal ja väärikuseta vanur on muidugi iseäranis hale variant…

Kui püüan otse teemast lähtudes vastata – kuidas väärikalt vananeda –, siis mu meelest ei ole väärikas aina viriseda ja halada ning lõputult heietada, kuidas vanasti oli päike heledam ja rohi rohelisem. Vananevas ühiskonnas ei kõlba normaalse tervisega viie- või kuuekümnestel hädaldada ka pensioniea piiri paariaastase kergitamise pärast, nagu tooks see seadusemuudatus meile maailmalõpu.

Miks täies elujõus kuuekümnene või ka seitsmekümnene ei või jõukohaselt töötada, miks teda peab ülal pidama?

Veel vähem väärikas näib olevat joosta iga uue aja moetuule sabas ning salata maha oma arusaamad ja tõekspidamised pelgusest paista vana või vanamoodne. Väärikus on tugevasti seotud tasakaalu ja tasakaalukusega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles