/nginx/o/2016/09/04/5795049t1hcda2.jpg)
Ehk please edit your salad here. Just sellise julgustava lausega innustab Suurbritanniast pärit firma Deliveroo mind lõunaks ise salatit koostama kõikvõimalikest krõmpsuv-värsketest lehtedest, värvirohketest aedviljadest ja isuäratavatest lisanditest. Kui salat ei peaks seekord sobima, siis võin meelepärase valida meie piirkonna 69 restorani vahel, kes kõik on süsteemiga liitunud.
Deliveroo saabus Brüsselisse hiljaaegu, aga nüüd on nende olemasolu võimatu mitte märgata: kesklinnas nõeluvad noored jalgratturid-kullerid, suured firmakirjadega kandilised seljakotid seljas. Noored kullerid teenivad ihurammuga taskuraha, ajapuuduses vaevlevad kontoritöötajad saavad korraliku lõuna ning toitlustajate käive kasvab ilma põrandapinda suurendamata. Tellimisest kättetoimetamiseni läheb keskmiselt 32 minutit ja see maksab kaks ja pool eurot. Firma ärimudel on end nii hästi õigustanud, et mõne aastaga on laienetud Mandri-Euroopa suurematesse linnadesse, aga ka Aasiasse.
See on hea näide, kuidas paljud uued niinimetatud jagamismajanduse ettevõtted meie võimalusi avardavad ja elukvaliteeti parandavad. Tarbijale on suur eelis, et veebi kaudu tellimine laseb soovitu just endale sobivaks timmida, näiteks salatist toored sibulad välja jätta. Eksootilisemate roogade puhul võib tellimisel ka pildist abi olla. Mu enda hiljutine ehmatus tavarestoranis oleks kindlasti olemata jäänud, kui oleksin enne tellimist näinud, et Artichaut de Bretagne on noore kapsa suurune söödamatu tegelane, väga kaugel armastatud väikestest artišokisüdametest.
Parimal juhul aga saab tellijast kaasautor. Näiteks FineArtAmerica võimaldab tuhandete fotode ja maalide hulgast valida endale meeldivaima ning selle siis kas seinale riputatavaks kunstiteoseks või hoopis vannitoa kardinale või miks mitte kandekotile trükkida lasta. Väidetavalt on sajad kunstnikud, kes muidu kuidagi ei saaks endale tipptasemel polüfunktsionaalset trükikoda ega rahvusvahelist levitamist võimaldada, tänu sellele platvormile saanud suurepärase müügikanali.
Veelgi samm edasi, ning tulevane tarbija on kaasatud juba algsesse loomeprotsessi endasse. Soome filmilooja Timo Vuorensola on asunud raputama filmitööstuse väljakujunenud struktuuri. Tema science-fiction-paroodiafilmid «Star Wreck» ja «Iron Sky» kasutasid peale rohkete digieffektide ka uuenduslikku lähenemist filmitootmisele endale. Interneti kaudu leiti originaalfilmi «Star Trek» fännid, kes said loodavas uues filmis mitmel moel osaleda: anda stsenaariumiideid, mängida massistseenides, vilksatada veidi suurema tasu eest individuaalselt kusagil dinosauruse lõugade vahel või toetada filmi lihtsalt väikese rahalise panusega.
Nii saadi kokku esimene hädavajalik miljon eurot, mis aitas edasisi investoreid veenda ülejäänud 16 juurde panema. Filmi kokkulõikamise protsess aga müüdi jällegi huvilistele välja. 150-eurose pileti eest said valitud fännid filmi lõplikul kokkulõikamisel ja monteerimisel sõna sekka öelda. Vuorensola sõnul aitas see tegelikult filmi kompaktsemaks ja vaatajatele põnevamaks muuta.
Tavatöö või pensionipõlve kõrval võib hakkaja inimene leida väljundi oma kunsti, käsitöö, muusika, kokanduse huvile või muule andele. Ees on kaasamise, isetegemise ja loomingulisuse aeg.
Maive Rute töötab tippjuhina Euroopa Komisjoni teadusteenistuses, mille ülesanne on poliitikaid andmete ja analüüsiga toetada. Ta oli KredExi esimene juhataja. Artikkel on avaldatud autori blogis, sisaldab üksnes isiklikke vaateid ja arvamusi.