Kooliaasta algus on tähtis ja helge sündmus. 1. september nimetati juba üle kümne aasta tagasi lipupäevaks, mis näitab hariduse väärtustamist Eestis. See on nagu uusaasta. «Meist paljude ajaarvamine käibki eelkõige õppeaasta ja hoopis vähem kalendriaasta järgi,» sõnas ka president Toomas Hendrik Ilves päevakohases pöördumises.
Tõesti, moel või teisel puudutab see päev iga Eesti peret – asus ju tänavu üldhariduskoolides õppima üle 143 000 õpilase. Esimesse klassi läinud 15 457 lapsele oli päev iseäranis eriline. Õppetöö algas ka kutse- ja kõrgkoolides. Ajakirjandus tahab kahtlemata kajastada ja kajastabki 1. septembri pidulikku poolt.
Paraku kuulus tänavu tarkusepäeva uudiste hulka ka juhtum Järvamaal, kus joobes alaealine läks kooli, olles enne põhjustanud liiklusõnnetuse, ning pere teisi lapsi kooli viinud emal tuvastati samuti joove. «Väga hull juhtum,» ütles kohalik politseinik. «Täiesti uskumatu,» vangutame pead. Millestki niisugusest kuuldes jääb sõnadest puudu ning eeskätt teeb see nukraks.
Ajakirjandus peab paratamatult tõstma ka sellised lood esile, mitte jätma need lehesabasse või portaali politseiuudiste veeru nuppudeks. Need ei ole pelgalt skandaalsed kurioosumid, mingid kummalised üksikjuhtumid, millega kollane meedia lihtsat tähelepanu otsib. Vastupidi, just selline lugu annab avalikkusele sõnumi sotsiaalsete probleemide tõsidusest ja teravusest. Sellest, et alkohol võimendab neid probleeme.
Meenutagem: alles kümmekond päeva tagasi vapustas Eestit bussitäit lapsi tantsulaagrisse vedanud joobes bussijuhi juhtum. Õnneks jäid traagilised tagajärjed ära. Ka sellel lool on suures pildis suurem tähendus kui lihtsalt üks napsine roolikeeraja või küsitava vastutustundega ettevõte.
Õiguskantsleri nõunik Kristi Paron juhib tähelepanu (PM 1.09), et pere ja kodu toetus on üks peamisi kaitsetegureid lapse elus. «Parema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilaste puhul suudab kodu haridussüsteemi puudujääke korvata, kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga laste puhul aga haridussüsteemi puudujäägid võimenduvad,» märkis Paron.
Ent küsimus pole mõistagi ainult õppetöös. Haridussüsteemi kõrval tuleb rääkida ka sotsiaalkaitsest. Järvamaa kurioosumi puhul pole ilmselt abi manitsemisest ega karmist karistusest. Siinkohal küsime, kas ja kuidas saavad ühiskond, riik, omavalitsused aidata. Seda peret ja teisi selliseid peresid.
Pea liiva alla peitmisest pole abi, sellest ei saa riik ega ühiskond tugevamaks. Meie väike Eesti on nagu kett ning peame taas kord mõistma, et ükski kett ei saa olla tugevam kui tema kõige nõrgem lüli.