Väitlusseltsi kolumn: presidendiks saamise põhiargument ei pea olema populaarsus (5)

Herman Kelomees
, Eesti Väitlusseltsi tegevjuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Presidendiks kandideerinud.
Presidendiks kandideerinud. Foto: ERR

Kui oluliseks peaks presidendi valimistel pidama populaarsusküsitluste tulemusi, kirjutab väitlusseltsi kolumnis Eesti väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees.

Presidendivalimisel rõhutatakse üsna palju rahva arvamuse olulisust – kes on populaarseim või keda toetab alla kümne protsendi. Kui väitlusselts oma turniire korraldab, kuuleb seal rahva arvamuse argumenti harva. See on nii sellepärast, et rahva arvamus nii- või naapidi ei tähenda automaatselt seda, et selle arvamuse järgi talitades saabub rahva jaoks parim tagajärg.

Vaevalt, et mõni poliitik julgeks endale lubada rahva toetuse argumendi avalikult vähetähtsaks pidamist, aga väitluskohtunik võib. Temal on õigus eeldada, et avaliku arvamuse olulisust argumenteeritakse, mitte ei võeta väärtusena iseeneses. Ilma selleta on tegemist demagoogiavõttega, mida nimetatakse argumentum ad populum.

Sellises olukorras oleks rahva arvamuse argumenti kasutaval inimesel vast kõige lihtsam tuua välja mingisuguseid praktilisi kasusid või kahjusid, mis kaasnevad rahva arvamuse järgimise või mittejärgimisega. Näiteks võib mõnes sellises olukorras olla tagajärjeks liiga väike usaldus võimu vastu või ühiskondlik ebastabiilsus. Sealt edasi tuleb seletada, mida halba selline olukord kaasa tuua võib.

Kui president peab kindlasti olema rahvale meelepäraseim kandidaat, siis on lahenduseks otsevalimiste kehtestamine. Kas see on õigeim tee, polegi siinkohal oluline. Kuni presidenti otse ei valita, on keeruline näha, miks peaks presidendiks saama ilmtingimata populaarseim kandidaat. Sest selline president omaks rahva seas suuremat usaldust? Siis tuleks argumenteerida ka, miks vähem populaarne kandidaat ei saaks viie aasta jooksul pärast ametisse astumist saada sama usaldusväärseks presidendiks.

Näiteks Lennart Merit ei seganud rahva usalduse võitmisel see, et 1992. aasta rahvahääletusel kaotas ta rohkem kui kümne protsendiga Arnold Rüütlile. Muidugi ei ole välistatud, et populaarseim kandidaat võib samal ajal ka parim võimalik president olla, aga vähemalt toodud näite puhul ei kuule tänapäeval enam kedagi väitmas, et Rüütlist oleks 1992. aastal saanud parem president kui Merist.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles