Suhted kolmnurgas Reformierakond-Kallas-Kaljurand läksid erakonna esimehe Taavi Rõivase pikaajalise otsustamatuse tõttu eilseks nii kriitiliseks, et lõpuks kees katel üle. Otsus tuli teha, kuid see tehti liiga hilja. Tulemus on vilets kõigi osaliste jaoks.
Tavaliselt näitab erakonna tugevust see, kas ta suudab keerulisi olukordi lahendada nii, et kahju oleks väikseim ja kasu kõigile osalistele suurim. Reformierakond lükkas kahe presidendikandidaadi vahel valiku tegemist edasi nii kaua, et heaks lahenduseks ei saa eile tekkinud olukorda nimetada. Pigem on tulemuseks niru kolm kõigile osalistele ja põhjust rahuloluks üsna vähe.
Kaljurand on pettunud, ja õigusega. Reformierakonna antud lubadused andsid talle lootust, et valimiskogus võivad tema võimalused olla head. Eilsel pressikonverentsil rõhutas Kaljurand, et keskendub tööle välisministrina. Kui ta presidendiks kandideerimast loobub ja Reformierakonnaga rahu teeb, on võimalus, et järgmistel valimistel seab Reformierakond ta üles ühena esikandidaatidest. Kas ta oleks sellega rahul? Vaevalt.
On selge, et Kaljurannal on ambitsioone enamaks. Eile jättis Kaljurand valimiskogus kandideerimise lahtiseks. Juhul kui ta üles seatakse – sotsiaaldemokraadid eile juba sellesisulise vihje ka tegid, ehkki midagi kindlat ei öeldud –, on tema tugevuseks rahva toetus ja selja taga suvised kohtumised maakondades. Kui juhtub, et sotsiaaldemokraadid ta kandidaadiks esitavad, kahandab see ilmselgelt Kallase võimalusi. Kui arvata siia juurde see, et Eesti eemal olnuna on Kallasel raskem saada valimiskoguga samale lainele, muutuksid jõuvahekorrad veelgi. Kas Kallas oleks selle olukorraga rahul? Vaevalt.
Laiemalt, praegu parteitu Kaljuranna poliitilised vaated ei ole vastuolus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna omadega. Sotsiaaldemokraatidel oleks Kaljuranna enda leeri saamisest üksnes võita, sest tal pole mitte üksnes rahva toetus, vaid ta on ka rahvuste ühendaja – tipp-poliitik, keda peavad omaks nii eestlased kui ka venelased.
Kõige keerulisemas olukorras on Reformierakond. Rõivas maksab praegu lõivu otsustamatuse eest ja tekkinud olukord on hea näide sellest, kuidas otsuse edasilükkamine viib poliitlaeva karile.
Reformierakonna ööl vastu eilset maha peetud otsustamismaraton, mida saatis Kallase ja Kaljuranna toetajate vahel isiklike solvanguteni viinud sõnasõda, ei jätnud kahtlust, et erakond on sisekonfliktis. Mõlema poliitiku selja taga seisjate silmis on küsimus valikus idealismi ja pragmatismi vahel, kuid selles, kes mida esindab, on arusaamad vastandlikud. Mõlemad pooled leiavad, et just nemad on idealistid, erinevad üksnes omadused, mida ühele või teisele kandidaadile omistatakse: Kallase puhul on selleks visioon, Kaljuranna puhul see, kes ta on inimesena. Võistlesid kaks müüti, ja üks neist võitis. Teisel, Kaljuranna müüdil on tugev potentsiaal elada edasi väljaspool Reformierakonda. Kas Reformierakond oleks sellega rahul? Vaevalt.