Laps, kes käitub koolis halvasti ja segab tundi, vajab kooli tuge, mitte väljatõrjumist – see on terve ja tugeva ühiskonna huvides, kirjutab õiguskantsleri nõunik Kristi Paron.
Kristi Paron: võrdsete võimaluste kool
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On mõistetav, et iga lapsevanem muretseb eelkõige selle pärast, et just tema laps saaks käia heas koolis. Samas peab riigi loodud haridussüsteem tagama parima hariduse igale lapsele. Võrdsed võimalused hariduses on tähtis põhimõte nii Eesti põhiseaduses kui ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis.
Eestil läheb hästi: UNICEFi hiljutine analüüs[1] laste ebavõrdsuse kohta 41 arenenud riigis näitab, et Eesti on hariduses võrdsete võimaluste tagamisel esikolmikus (edetabel põhineb PISA tulemustel). Sellel kursil tuleb püsida.
Kui me ei püüa juba ennetavalt vältida hariduslikku kihistumist, siis ei ole loota, et see tulemus iseenesest püsib. Eriti võttes arvesse seda, et järjest enam kuuleb õpetajatelt ja psühholoogidelt käitumisraskustega või muul moel probleemsetest lastest, keda tavakooli ei soovita. Kõige raskemas olukorras on seejuures kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsed, kellel pole perekonna tuge. Uuringud kinnitavad, et pere ja kodu toetus on üks peamisi kaitsefaktoreid lapse elus, sh õppeedukuse seisukohast. Kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsed jäävad kõige sagedamini koolielust ja õppest kõrvale – laps lihtsalt käib koolis. Samuti on neil lastel suurem risk koolist välja langeda. Haridussüsteem peab muude eesmärkide seas keskenduma sellele, et just nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsed oleks õppesse ja kooliellu sisuliselt kaasatud.
Võrdsed võimalused hariduses ei tähenda, et kõik peavad olema võrdsed (võrdselt targad või võrdselt rumalad). Muidugi on lastel loomupärased erinevused võimetes ja annetes. «Võrdsed võimalused» tähendab, et meie haridussüsteem peab andma igale lapsele võrdsed võimalused oma loomupärase potentsiaali realiseerimiseks.
See on võimalik siis, kui kõik koolid on head koolid ja iga kool suudab pakkuda parimat õpetust igale lapsele, sõltumata tema sotsiaalmajanduslikust taustast, ning riik tegeleb ka sotsiaalsest loteriist tulenevate piirangute vähendamisega.
Siinkohal sobib viidata Heldur Meeritsa kui majandusinimese mõttele, miks me peaksime keskenduma haridusdiskussioonis tavaliste koolide lõpetajatele (Riigikogu Toimetised, 31/2015). Lihtsa arvutusega näitab ta, et kui meil on 100 õpilast, kellest kümne tulemus on 100 palli ja ülejäänutel 60, siis valides, kas samal hulgal ressurssi (õpetajate aeg) kasutades parandada parimate tulemust 30 palli võrra või ülejäänud 90 tulemust viie palli võrra, saame tavalisele õpilasel panustades igal juhul aritmeetiliselt parema tulemuse.
Loomulikult on see lihtsustatud näide, aga aitab siiski diskussiooni suunata eliidilt ja eliitkoolilt tavalisele õpilasele tavalises koolis. See ei tähenda, et andekate ja võimekate õpilastega ei tuleks tegeleda.
Nagu rõhutas õiguskantsler mullu riigikogus, on haridus kvaliteetne siis, kui see vastab konkreetse õppija vajadustele ning aitab tema võimed ja potentsiaali maksimaalselt välja arendada. Seadusest tulenevalt peab kool õpilase võimete ja annete arendamiseks välja selgitama iga õpilase individuaalsed õpivajadused, valima sobivad õppemeetodid ning korraldama vajadusel diferentseeritud õpet.
Paraku on aga seosed õpilase õppeedukuse ning tema pere ja kodu toe vahel nii ilmsed, et parema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilaste puhul suudab kodu haridussüsteemi puudujääke korvata, kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga laste puhul aga haridussüsteemi puudujäägid võimenduvad.
Kanada professorid R. Brian Howe ja Katherine Covell pakuvad oma rahvusvahelise uurimistöö tulemusena välja haridussüsteemi muutused kolmel tasandil.
Esiteks tuleb tagada riigis kvaliteetne alusharidus ja koolieelsed haridusprogrammid kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga laste eduka koolitee toetamiseks.
Teiseks tuleb reformida klassiruumis rakendatavaid praktikaid. Muu hulgas tähendab see pühendunud ning motiveeritud (autorite sõnul kõrge kvaliteediga) õpetajaid ja koolijuhte, kes usuvad iga oma õpilase potentsiaali. Paraku kinnitavad eri uuringud tendentsi, et õpetajad usuvad nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilaste võimetesse vähem kui nende paremas olukorras olevate kaasõpilaste võimetesse. Õpetaja madalad ootused on aga seotud kehvemate hinnete ja varase koolist väljalangemisega.
Kolmandaks on vaja reforme, mis toovad kaasa positiivse koolikliima ja tagavad inimõiguste õpetuse lastele.
Ka McKinsey & Company 2007. aastal tehtud analüüsis jõuti samasugustele järeldustele: maailma parimad haridussüsteemid tagavad selle, et ressursid ja rahastamine jõuavad õpilasteni, kes seda kõige rohkem vajavad. Edu võtmeks on kolm eesmärki: 1) leida koolidesse andekamaid inimesi; 2) parandada õpetamiskvaliteeti ja 3) tuua eeskujulike õpetamismeetodite pidev kasutamine iga lapseni.
Hea haridus tähendab huvitavat tööd, paremat eneseteostust, paremat tervist, suuremat rahulolu eluga. Töökatest ja eluga rahul olevatest inimestest võidab kogu riik ja kõik ühiskonna liikmed.