Meie, eestlased, oleme piisavalt arukad ja ratsionaalsed, et oma identiteet teadlikult ja tervislikult komponeerida, leiab lavastaja Marit Sirgmets, kes on elanud ja õppinud Norras.
Marit Sirgmets: kuidas olla omaenda nägu? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe rahva tõeline nägu selgub äärmuslikes olukordades – välisvaenlase sissetung, revolutsioon, okupatsioon ja muud ühtsust nõudvad momendid. Norras oli üks äärmuslikest proovilepanekutest nafta leidmine 60ndate lõpus, tõstatades ootamatu küsimuse: kas talupoeg suudab hoida talupojatarkust, kui ta kanad hakkavad järsku kuldmune munema?
Norrakad suutsid. Praeguseks on nende õliraha investeeritud ja riik kasutab heaolu väetamiseks investeeringutelt teenitud kasumeid, mitte musta kulda ennast. See tulevikku kindlustav mudel võiks olla eeskujuks teistelegi naftariikidele.
Kahjuks jääb see enamasti vaid kättesaamatuks eeskujuks. Näiteks Omaanis, mis on rahvaarvult Norraga võrreldav – umbes 5 miljonit elanikku –, on raha priiskamine nii individuaalsel kui riigi tasandil auasi – Range Roverid ja Rolexid, Dolced ja Gabbanad, lahmakad majad ja isiklikud teenrid, treenerid, kokad, koristajad, autojuhid, õmblejad, ninapühkijad ja tallalakkujad.
Majandusliku üleoleku näitamist, mida olen poole aasta jooksul Araabia poolsaarel iga päev näinud, ei silmanud ma Norras kolme bakalaureuseaasta jooksul pea üldse, või siis väga vaoshoitud moel. Loomulikult tundsin end oma majandusliku seisu tõttu kehvasti, kuid pigem pelgalt teadmisest, et mu kaastudengid saavad Norra riigilt elamisväärseid toetusi. Igapäevastes suhtlusteemades, käitumismustrites või riidevalikus ei kerkinud kellegi pangakontol olev number esile.
Jante seadused on ühiskonda kujundanud
Alalhoidlik ja ühiskonnatundlik mõttelaad on norrakatele väga omane. Lapsepõlvest saati on neile pähe ja südamesse korrutatud Jante seadused (Janteloven):
- Sa ei tohi mõelda, et oled midagi erilist.
- Sa ei tohi mõelda, et oled sama hea kui meie.
- Sa ei tohi mõelda, et oled meist targem.
- Sa ei tohi end veenda, et oled meist parem.
- Sa ei tohi mõelda, et tead meist rohkem.
- Sa ei tohi mõelda, et oled meist tähtsam.
- Sa ei tohi mõelda, et oled milleski hea.
- Sa ei tohi meie üle naerda.
- Sa ei tohi mõelda, et keegi hoolib sinust.
- Sa ei tohi mõelda, et sul on meile midagi õpetada.
Teatrikoolis projekte tehes tuli antud moralistlik nimekiri pidevalt potentsiaalse lavamaterjalina pinnale. Kohalikud kaastudengid seadsid seda indiviidi allutavat reeglistikku pidevalt küsimuse alla ja ameeriklastest õppejõud reageerisid sellele lausa raevukalt.
Eestlasena näen selles nimekirjas nii mõndagi tuttavat. Ütlused nagu «uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile», «pill tuleb pika ilu peale» või siis irooniline «kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise» kõlasid vähemalt minu lapsepõlves iga päev. Need ümbernurga-ütlemised panid mu paika, kuid ei mõjunud nii resoluutsete tõdedena kui Janteloven.
«Üks asi on hoida inimesi tähtsust täis minemast, kuid teine asi suruda neid end alavääristama,» kommenteeris mu kursusekaaslane Janteloveni mõju. Tal on õigus – kui järgida näiteks punkte kaks ja neli, siis ei tohi inimene olla ei sama hea ega parem kui grupp, mis jätab talle hea-halva skaalal ainult end alahindava variandi.
Küsitavatest vahenditest hoolimata teeb Janteloven skandinaavlastele pikemas perspektiivis teene. Parimate innovaatiliste ideede püüdmiseks ja realiseerimiseks on grupikeskne töömeetod uuele põlvkonnale sobivam kui rangel hierarhial baseeruvad struktuurid. Skype ja Transferwise on ilmselged näited grupialgatuse edu võimalikkusest. Hetkel on demokraatlik flat structure (tasapinnaline struktuur) praktikas veel aeglane ja konarlik, sest raputame inimestena maha e n d a eest võitlemise taaka, mis on eelmiste aastakümnete self-made-yuppi mõttelaadi näol meis kõvasti kanda kinnitanud. Peagi aga muutuvad edukaks need, kes oskavad kuulata, kohal olla ja saavad aru, et mitu pead on ikka mitu pead ja minu pea ei pruugi olla kõige huvitavam pea ruumis.
Põhjamaade retsept Eesti kastmes
Norrakate lapsepõlvest saati treenitud tähelepanelik viisakus annab neile lähitulevikus globaalsel tööpõllul edumaa. Seda aga ainult juhul, kui viisakus ja heaolutaotlus ise äärmusesse ei kaldu. Viisakus viisakuse pärast on sama edutu kui ebaviisakus ebaviisakuse pärast. Nii mõnigi meie koolis tehtud grupitöö läks selle tõttu vett vedama. Muster näitas, et mida rohkem skandinaavlasi oli grupis, seda suurema tõenäosusega muutus kuulamine kuulamise mängimiseks ning tulemusteta sõnade veeretamised venisid tundide, vahel isegi päevade pikkuseks.
Eestlased võivad käia nagu kass ümber palava pudru, kui puder on tulikuum. Norrakatega koostööd tehes olen näinud, et puder ei pea olema isegi leige, et kõik kausi ümber ettevaatlikuks muuta. Kaine talupojamõistus, mida kogu maailm (sealhulgas ka mina) põhjamaalaste puhul hindab, ei olegi praktikas alati nii kaine.
Igal ühiskonnal on oma plussid ja miinused ning arengu käigus võib üks muunduda ootamatult teiseks. Nii on ka Põhjamaade retsept komplitseeritud. Nad on maailma silmis edukad ja nende moraalseid hinnanguid andvat häält kuulatakse. Sellest hoolimata ei ole Põhjamaadki kompromissitult ideaalsed. Indiviidi allasurumine ja ebaefektiivne kenadusse pakkimine on vaid mõned näited. Seepärast suhtun skeptiliselt eestlaste püüdu kleepida oma näo ette Põhjamaa mask.
Väikese perifeeriariigina oleme äärmiselt õnnelikus positsioonis – meie kuklas ei ole kogu maailma puurivat pilku ja me ei pea olema heaolu tootvad eetilised kangelased. Meil on aega atra seada, et kujundada välja päris oma sisemine loogika. Rollimudelite järgimise asemel peame sügavalt endasse vaatama ja küsimus küsimuse haaval otsustama, kus me oma väärtustega oleme. Ning alles seejärel ühiskonna suunamiseks meie jaoks sobivad vahendid valima.
Kui me ei ole samasooliste kooselu seaduslikuks aktsepteerimiseks valmis, ei tohiks seda, hambad ristis, peale suruda. Ühiskonna suunamiseks infoajastul on ka muid meetodeid kui meediasõda ja seaduste määramine. Meie tolerantsus ja seeläbi heaolu (sõna sotsiaalses, mitte majanduslikus mõttes) kasvavad võib-olla aeglasemalt, kuid loomulikus tempos seeditud muutused võetakse paremini omaks, kui kiiruga pealevõõbatud vikerkaarevärvid.
Mul on hea meel, et Eesti rollimudeliks on Põhjamaad. Väljast tulevate lahenduste propageerimine on ehk siiski läinud liiga kaugele. Me oleme piisavalt arukad ja ratsionaalsed, et oma identiteet teadlikult ja tervislikult komponeerida, soovimata teha copy-paste'i kellegi teise eluviisist.
Norra on leidnud läbi katsumuste oma loomuliku näo, millel on unikaalsed positiivsed ja negatiivsed jooned. Loodan, et oskame eestlastena meid ees ootavad proovikivid heas mõttes väljakutseks muuta ja leiame seeläbi oma loomuliku olemuse, mis omapäraga maailmakaarti mitmekesistab. Kes teab – võib-olla kirjutavad viiekümne aasta pärast skandinaavlased esseid teemal «Kuidas olla rohkem Eesti ja Balti riikide nägu?»
Marit Sirgmets osales Tartu Ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude võistlusel «Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?» ja tema töö märgiti žürii poolt ära.
Konkursi patroon on president Toomas Hendrik Ilves. Konkursi meediapartner on Postimees.