Cätriin Vuks: kilekott või kohuke (5)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cätriin Vuks.
Cätriin Vuks. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Keskkonnaministeerium plaanib järgmise aasta suvest hakata rahvast kilekottidest võõrutama. Pikaajaline ja mitmeetapiline protsess jõuab seaduse jõustumise korral lõpule 2019. aasta jaanuaris, kui poodides tohib õhukesi kilekotte kasutada vaid lahtiste kaupade, nagu puu-ja juurviljade pakendamiseks. 

Pealtnäha süütu pakkematerjal võib aga teha palju kurja. Pähe tõmmatud kilekott võib põhjustada lämbumissurma, kanalisatsiooni või seedekulglasse sattudes aga ummistuse, mis võib elusolendile saatuslikuks osutuda. Kilematerjal küll laguneb, aga mitte täielikult. Seetõttu teeb see loodusesse sattudes keskkonnale karuteene.

Kui uus seadus läbi läheb, algab Eestis kilekoti hind 30 eurosendist. Praegusega võrreldes oleks hinnatõus kahekordne. Praegusi hindu aluseks võttes saaks aasta pärast kilekoti asemel osta hoopis kohukese.

Esimesena maailmas keelustas kilekotid Bangladeshi valitsus. Ka mitu Euroopa riigi on seda teed läinud, teiste hulgas ka Taani. Seal kehtestas riik kaupmeestele kilekotimaksu, mille tagajärjel tõusid kottide hinnad lakke. Kümme aastat hiljem ostis keskmine taanlane aasta jooksul vaid neli kilekotti.  

Pärast Eesti taasiseseisvumist haaras eestlasi kilekotimaania. Tollal oli kilest kott lausa staatusesümbol. Igaühel polnud välismaal sugulasi ja tuttavaid, kellelt siinmail haruldasi krabisevaid värviliste piltidega kotte nõuda, ja seetõttu oldi nende eest nõus lausa hingehinda maksma.

Aastatetagune suhkrupaanika pani kodanikke varuma suurtes kogustes suhkrut. Kardeti, et Euroopa Liit hakkab magusainet pööraselt maksustama ning hinnad tõusevad lakke. Mõni aasta hiljem osteti kokku ka tatart, sest rahva seas levisid õudusjutud, et see saab ühel hetkel poodides otsa. Ajaloole tuginedes on põhjust peljata, et inimesed hakkavad kilekotte mustadeks päevadeks kõrvale panema ja tekib põrandaalune kilekotiturg.

Keskkonnaaktivistid on välja käinud veksli, et ühe kilekoti tootmisele kuluva naftaga saaks auto sõita 11 meetrit. Tallinnast Tartusse sõiduks kuluks sel juhul ligi 17 000 kilekotti. Äkki motiveeriks poeskäijat see, kui kilekotist loobumise eest jagataks talle kaupluses tasuta kütust? Seda loomulikult kodust kaasa võetud, taaskasutatud ja keskkonnasõbralikust materjalist anumasse.

Kui seadus vastu võetakse ja riigi kilekotivõõrutus õnnestub, siis hiljemalt kolme aasta pärast pole tänavapildis enam värvikirevaid kilest kandekotte näha. Samuti võib juhtuda, et poes peame banaanid hoopis paberkotti või võrku pakkima. Muutused võivad sageli tunduda hirmsad ja tekitada paanikat, aga kas on tähtis, mis värvi on kass, kui ta oskab hästi hiiri püüda?

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles