Paide arvamusfestivalil arutati muuhulgas ka seda, kuidas rohkem noori reaalainete õpetajaks õppima meelitada. Elavat vastukaja leidsid seal Tallinna reaalkooli keemiaõpetaja Martin Saare reljeefsed seisukohad, eriti tema mõte, et õpetaja palk peaks olema vähemalt kaks Eesti keskmist. Järgnevalt Õpetajate Lehest mõningaid väljavõtteid Martin Saare repliikidest.
Kuidas noori õpetajaks õppima meelitada?
Martin Saar: Küsimus on nii õpetaja palgas kui ka kutse maines. Toon näiteks kaks töökuulutust. Kumma peale teie oma CV saadaksite?
Esimene oleks selline: «Otsitakse füüsikaõpetajat. Kandidaadilt eeldatakse elementaarseid füüsikateadmisi ja mõningast ainekava tundmist. Õpilastega hakkama saamine tuleb kasuks.»
Teine variant: «Otsime valdkonna spetsialisti, eksperti, kellel on hea arusaamine õppeainest ja ka inimese psüühikast ja käitumisest, kes on pedagoogilise mõtte loov kandja, kogukonna eestvedaja ning arvamusliider.»
Kui paneme need kaks töökuulutust kõrvuti, siis noore inimesena oleksin huvitatud pigem teisest, sest see tundub pakkuvat arenguvõimalusi ja midagi ka hingele. Aga kui mõtleme teise kuulutuse suurtele ootustele ja nõudmistele, siis ei saa kuidagi piirduda õpetajale Eesti keskmise palga maksmisega. Teise töökuulutuse nõudmised ei ole keskmise palga keskmised nõudmised. Sellise õpetaja töö ei ole keskmise pinge ja nõudlikkusega töö. Me peame tema puhul rääkima keskmisest kaks ja kolm korda kõrgemast palgast. Keskmine palk õigustab keskpärast tööd. Mina isiklikult nii ei arva, aga see on üsna levinud suhtumine.
See on surnud ring ka. Kui õpetaja ametikohale ei ole suurt konkurentsi, siis saab väita, et tööle on võetud igasuguseid ja igasugustele pole keskmistki palka vaja. Praeguseks oleme Eesti müstilise keskmise palga sisuliselt kinni püüdnud ja nüüd tuleb see keskmise retoorika kõrvale jätta. Nüüd on aeg rääkida õpetaja kui kõrgharidusega spetsialisti, oma valdkonna eksperdi ja loovisiku sissetulekust ja see on kindlasti üle keskmise.
Me räägime reaal- ja loodusainete õpetajatest. Mul on tõsiselt meeldiv kogemus Suurbritanniast, kus õpetasin aasta aega keemiat. Seal oli kolme ja poole keemiaõpetaja kohta täiskohaga laborant. Ma sain keskenduda uurimistöö metoodilisele ettevalmistamisele, juhendada õpilasi, lugeda erialast kirjandust. Andsin laborandile päeva või paar ette teada, mida ma õpetamiseks vajan, ja tema seadis kõik õigeks ajaks valmis. Minu energia läks õpilasega koostööle, mitte katseklaaside pesemisele.
Ega loovale inimesele bürokraatia ka väga ei meeldi. Ta ei taha tarbetut dokumentatsiooni täita, noor inimene võib selle vastu suisa urisema hakata. Paraku peab õpetaja tihti selgitama, miks ta midagi tegi, kus see on ette nähtud, kes selle kinnitas jne. Õpetajad kirjutavad pedantse täpsusega ainekaarte lahti, et kaitsta ennast selliste küsimuste eest ja kindlustada oma tagalat, selle asemel et edasi minna.
Kuidas teile praegune õppekava tundub?
Ma pean väga oluliseks süvenemise võimalust. Praegu on kõigile õpilastele kehtestatud minimalistlikud standardid. Kõik õpilased peavad läbima gümnaasiumis kolm kohustuslikku keemiakursust, hoolimata sellest, et need kursused on pealiskaudsed ja süveneda ei jõua. Andke andeks, mind haarab see intellektuaalselt võrdlemisi vähe. Aga kui mul oleks võimalus minna huviliste seltskonnaga süvitsi, avastada koos nendega maailma, võtta oma ainet sellises mahus nagu Lääne-Euroopa koolides, siis see küll paeluks mind.
Kui võrrelda meie riiklikku õppekava rahvusvahelise IB-õppekavaga, siis need on võrreldamatud. Eesti ainekavad on väga pealispindsed, sest me tahame anda kõigile õpilastele kõigis ainetes ühtmoodi miinimumi. Meil on aeg loobuda põhimõttest, et kõik gümnaasiumiõpilased peavad õppima kõiki õppeaineid. See on läbitud etapp. Midagi loodusteaduste valdkonnast peaks gümnaasiumiõpilane muidugi õppima, olgu siis bioloogiat, keemiat või füüsikat, kuid mitte kõiki kolme. Kes tahab arstiks saada, see võib valida loomulikult mitu loodusainet, kuid üldiselt peame õppeainete arvu kärpima. Kui keedame putru kõigile kõigest, siis tuleb kokku lahja värk.
Tegelikult ei saa ka õpetajaks õppija süveneda. Mulle väga meeldib avatud turumajandus, pakkumise ja nõudluse tasakaal jms. Kui aga nõudlus õpetajate järele on suur, kuid pakkumine väike, siis tuleks kuidagi sekkuda ehk turgu solkida. Mina teeksin seda nii, et maksaksin andekatele noortele, kes õpetajaks õpivad, kogu nende õpingute perioodil korralikku stipendiumi, et nad saaksid keskenduda täielikult õppimisele, oma praktikate tegemisele, koolide tundmaõppimisele, oma kogukonna loomisele. Kui nad ei pea tegema rahapuuduse pärast ettekandja või hotelli administraatori tööd, saavad nad kujuneda oma valdkonna spetsialistideks.
Praegu peavad nad siiski ettekandjaks käima ja kurb on neid vaadata, kui nad koolipraktikale tulevad. Mõnel neist on teadmiste tase oma aines enam-vähem sama mis mõnel minu põhikooliõpilasel. Enamik on õnneks siiski gümnaasiumi tasemele jõudnud. Põhjus on lihtne – nad ei ole saanud õpingute ajal süveneda. Neil ei ole olnud aega lugeda teadusuuringuid, süveneda oma eriala ajalukku. Nad ei ole jõudnud tutvuda ka õpilaste tüüpiliste väärarusaamadega, mida tuntakse juba aastakümneid. Loominguline ja loov õpetaja saab olla ikkagi ainult see, kellele on antud võimalus süveneda. Ühesõnaga – õpetajaks õppijatele tuleb anda stipendium, mis võimaldab neil pühenduda sada protsenti ainult õppimisele ja silmaringi avardamisele.
Kui palju te mängulist õpet kasutate?
Mänguline õpe on parim asi, mis on meie koolis juhtunud pärast seda, kui müügile tuli viilutatud leib ja lahtine hapukoor. Aga siin ei tohi ära unustada, mis on mängulise õppe eesmärk. Õpilastel on erinev õpistiil. Seda esiteks. Teiseks on õpilased erineva vanusega. Me ju ei õpeta seitsmenda klassi õpilasi samal viisil kui abituriente.
Mänguline õpe sobib väga hästi just põhikooli. Seal aitab ta õpilase tähelepanu püüda, abstraktseid nähtusi paremini ette kujutada. Gümnaasiumis liigitaksin ma mängulise õppe pigem meeldiva vahelduse alla, mis aitab vaimu puhastada. Gümnaasiumiõpilaselt eeldame – ja tema eeldab tõenäoliselt ka meilt – sügavalt intellektuaalset lähenemist ja intellektuaalsust ei tohi me häbeneda.
Peamine on mängu puhul ikkagi äratada õpilase huvi. Juba sada aastat tagasi ilmunud loodusteaduste õpikutes on kirjutatud, et õpilastega loodust tundma õppides on kõige olulisem vangistada nende tähelepanu. Aga palju sõltub ka mängu definitsioonist. Paljud mõtlemise jadad on mängulised ja me saame nimetada neid mõttemängudeks. See ei käi ainult sudoku jms kohta, sest ka ideega mängimine on mäng. Eksperiment ja uurimus on ühtlasi mäng. Seal on kokkulepitud mängureeglid ja mõnikord saab ka vabakava teha.
Kas hindeid on vaja?
Hindamine on äärmiselt subjektiivne tegevus. Me võime rakendada kõik oma jõuvarud, et muuta hindamine võimalikult objektiivseks, võime töötada välja põhjalikud maatriksid ja hindamismudelid, aga hindamine jääb ikkagi subjektiivseks. See on juba oma olemuselt subjektiivne. Kuid seda ei maksa karta.
Väga kurb on kuulda, kui räägitakse, et eksamid mõõdavad õpilaste teadmiste, oskuste ja arusaamise, mõistmise ja hoiakute taset. Selliseid asju ei ole võimalik mõõta. Neid saab hinnata. Ja mõnikord on nad hindamatud. Keskne küsimus on ju see, mis õpilast aitab. Mina ei saa palka selle järgi, kui palju ma hindeid välja kirjutan. Selles pole ka kvoote ette antud.
Teiseks peab mõtlema, mis on lapsevanemale arusaadav. Kujundava hindamise puhul on lapsevanemad tunnistanud, et nad ei saa aru, mis toimub. Väga oluline on aga, et õpilane õpiks oma tulemustele ise adekvaatset hinnangut andma.
Martin Saare mõtted pani videosalvestuse põhjal kirja Raivo Juurak.
Vaata ka videost: