Arenenud maailma üha vananeva ühiskonna probleemile on siiani nähtud lahendust suuremas sündimuses või noorte inimeste sisserändes. Kas lahendus võiks aga peituda hoopis elulõnga teises otsas – vananemise aeglustamises ja surma edasilükkamises, arutleb arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Inimese keskmine eluiga on viimase sajandi jooksul kiiresti kasvanud ning see kasv ei näita pidurdumise märki: kogu maailma peale kasvab inimeste keskmine eluiga kiirusega kolm kuud aasta peale. Sajandivanuste inimeste arv on juba ületanud poole miljoni piiri. Kahtlemata on inimese vananemine aeglustunud. Samas pole uued ajad toonud kaasa muutusi inimese maksimaalses elueas, mis on ikka vaid 115–120 aastat.
Inimese vananemise uurimine on teema, millega tegeletakse väga intensiivselt tuhandetes laborites üle maailma. Suure avaliku huvi tõttu leiab see teema hästi rahastamist. Inimeste meeleheitlikus soovis vananemist aeglustada või ära hoida näevad ka erafirmad head äripotentsiaali – kes meist ei oleks nõus maksma, kui oleks võimalik osta igavest noorust?
Et vananemist aeglustada, tagasi pöörata või ära hoida, tuleb mõista, miks see protsess üldse aset leiab. Vananemise põhjus tundub pealtnäha lihtne – nagu kõik asjad, kulub meie keha ajapikku, me muutume nõrgemaks ja hapramaks ega suuda enam vastu panna vigastustele ja haigustele. Miks aga selline kulumine üldse toimuma peab? Elusorganismidesse on ju sisse ehitatud enese parandamise ja uuendamise võime: looteea ja täisea vahel saame hoopis tugevamaks, vastupidavamaks ja targemaks, seega pole vananemine eluea pikenemisega kaasnev paratamatus.
Mehhanismid, mis vanuse suurenedes organismi parandada, uuendada, kasvatada ja arendada suudavad, on meis olemas. Miks need ühest hetkest alates enam ei tööta? Miks pole looduslik valik vananemisprotsessi kui organismile kahjulikku nähtust evolutsiooni käigus elimineerinud?
Looduse paradoksaalsele kombele säilitada vananemine kui indiviidile kahjulik protsess pakkusid seletuse 20. sajandi keskpaigal tuntud evolutsioonibioloogid J.B.S. Haldane, Peter Medawar ja George Williams. Nad väitsid, et vananemine toimub sel põhjusel, et looduslik valik lihtsalt vananevate organismideni ei ulatu. See osa organismi elust on evolutsiooni eest peidus.
Loodusliku valiku peamine toimemehhanism – keskkonda paremini sobituvate organismide suurem sigimisedukus – on selleks ajaks juba rakendunud. Sigimine on suuremal või vähemal määral lõppenud. Ükskõik kui täisväärtusliku ja õnneliku vanaduspõlve mingi geen meile suudaks tagada, looduslik valik seda geeni järgnevatesse põlvkondadesse edasi viia ei saa.
Ühelt poolt tekitab selline evolutsioonibioloogiline lähenemine lootusetust, teiselt poolt aga annab mõtlemisainet. Kui on olemas sellised mehhanismid, mis tagavad keha veatu toimimise noores eas, peaks olema võimalik need välja selgitada ning kasutada neid ravimeetoditena keha parandamiseks vanemas eas, kui loodus neid enam käigus ei hoia.
Vaatleme lähemalt mõnda sellistest mehhanismidest, mis juba on ideefaasist välja murdmas ning ärimaailma ukse vahelt jalga sisse pistmas. Esimene selline meetod on telomeeride taastamisel põhinev ravi. Telomeerid on rakutuumas asuvate kromosoomide, pikkade DNA-ahelate otstes paiknevad piirkonnad, mis kaitsevad kromosoomis asuvat geneetilist infot kahjustuste eest. Iga rakujagunemisega telomeerid lühenevad, mistõttu rakkude jagunemisvõime on piiratud.
Seda piiratud jagunemisvõimet, mis ühelt poolt kaitseb organismi vähi eest, on peetud ka vananemise põhjuseks. On ju rakkude jagunemine, uuenemine, organismi paranemise ja kasvamise põhimeetod. Lahendus vananemisele oleks seega taastada telomeeride pikkus, milleks on organismis vahend täiesti olemas – ensüüm nimega telomeraas.
Telomeraasiteraapiat katsetab enda peal geeniteraapiaga tegeleva biotehnoloogiaettevõtte BioViva tegevdirektor Elizabeth Parrish. Ta laseb enda rakkudesse siirdada telomeraasi geeni, mis peaks aitama taastada kromosoomide kaitsvaid otsi. Just meediasse jõudnud esialgsed tulemused (mida veel pole jõutud eelretsenseeritud artiklina avaldada) näitavad, et tema vererakkudes on telomeerid ravi jooksul tõepoolest pikenenud. Sellest tulemusest vananemise tagasipöördumiseni on aga veel pikk tee.
Teiseks viimasel ajal äriinimeste laia tähelepanu pälvinud vananemisteraapiaks on noorte inimeste vere siirdamine vanadele inimestele. Meetod avastati hiirte-rottide peal tehtud katsetes, kus näidati, et noore hiire vereringega ühendatud vanadel hiirtel pöördusid vananemisega seotud nähud tagasi. Tõenäoliseks mehhanismiks peetakse noore verega mööda keha liikuvaid tüvirakke, mis suudavad areneda eri tüüpi rakkudeks ning asendada organismis katkised ja kulunud rakud.
Silicon Valley start-up-id on väga elevil, rikkurid nõuavad noort verd oma nooruse ja ilu taastamiseks ning väidetavalt on juba käimas ka kliinilised katsetused, milles osalejad maksavad ise kinni tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid dollareid maksvad vereülekanded. Hiirte peal katseid teinud teadlased aga hoiatavad, et praeguse seisuga puuduvad uuringud, mis näitaksid, et noorte inimeste veri vananemist peatab või eluiga pikendab. Neid uuringuid lihtsalt pole veel jõutud teha.
Ettevaatus noore vere kasutamise osas on igati õigustatud, arvestades igavese nooruse otsingul korduvalt purunenud lootusi.
Viimase paarikümne aasta jooksul on teadlased välja pakkunud palju võimalikke vananemisvastaseid teraapiaid, muuhulgas piiratud kaloritarbimine, viinamarjades ja mustikates leiduv aine resveratrool, juba enne mainitud telomeraas, immuunsüsteemi allasuruv aine rapamütsiin ning tüvirakuteraapiad. Vaid kaks neist – kaloritarbimise piiramine ja rapamütsiin – on vananemise aeglustamise katsetes usaldusväärseid tõendeid leidnud, kuid kumbki meetod pole ravimeetodina kasutust leidnud. Esimene neist on andnud ahvide peal tehtud katsetes vastuolulisi tulemusi, teisel aga on leitud mürgised kõrvaltoimed.
Võimalik, et igavese nooruse eliksiiri otsivad teadlased on hoopis valel rajal ning tegelik lahendus surematuse saavutamisel peitub hoopis infotehnoloogias. See idee lähtub transhumanismist, filosoofilisest arusaamast, et tehnoloogia võib aidata inimesel evolutsioonis astuda järgmise sammu. 32-aastane vene miljardär ja meediamogul Dmitri Itskov on oma ressursid ja energia suunanud just selle lahenduse taha ning loodab oma isiksuse arvutiprogrammidesse kirjutada ja surematuse saavutada aastaks 2045. Kahtlemata aitaks virtuaalsurematus kaasa ülerahvastatuseprobleemile, mis varem või hiljem eduka surematuseteraapia korral päevakorda tõuseks.
Esialgu tunduvad igavese nooruse teraapiad jääma rohkem ulmeromaanide ning üksikute hulljulgete katsejäneste pärusmaaks. Ei ole aga põhjust arvata, et selles vallas peagi läbimurret toimuda ei võiks. Kes tahab sellest isiklikku kasu lõigata, peab aga olema valmis pikaks ootuseks, sest ka toimiva meetodi avastamisel võib ravimi väljatöötamine võtta aastakümneid.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamisteks uurimisvaldkondadeks on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.