Andrei Kuzitškin: olen uhke, et mul õnnestus kaasa lüüa NSVLi purustamises (8)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

NSV Liit oli hukule määratud. NSV Liit tuligi purustada, et uued riigid saaksid elada. Ma olen uhke, et võtsin sellest protsessist osa, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

1986. aastal hakkas Mihhail Gorbatšov kõnelema avalikustamisest. Avalikustamine ehk glasnost tähendas algul selliste teemade avameelset arutamist, mille käsitlemist varem pärsiti: näiteks organiseeritud kuritegevuse, prostitutsiooni või rahvuslikul pinnal konfliktide olemasolu NSV Liidus. Enne oli sellistest probleemidest võimalik kõnelda ainult kui kodanliku ühiskonna mädapaisetest. NSV Liidus ametlikult midagi sellist lihtsalt ei olnud.

Vabadus tabas Nõukogude ühiskonda kui kosk ning pühkis minema kõik senised keelud ja reeglid. Sellistest väljaannetest nagu Ogonjok, Literaturnaja Gazeta ja Utšitelskaja Gazeta said vaba arvamuse peamised tribüünid, kus ilmus sensatsioonilise hõnguga materjale. Mul on meeles, kuidas inimesed seisid 1987. aastal Tomskis pikkades sabades ajalehekioskite juures. Varem võis niisuguseid järjekordi näha ainult siis, kui poodi oli vorsti saabunud. Nüüd aga seisid inimesed tundide kaupa järjekorras, et saada tõde. Nagu on öeldud Piiblis: «Alguses oli Sõna.»

Tõe sõnad langesid nagu vihmapiisad üdini kuivale ja pragunenud totaalse parteilise tsensuuri pinnale. Ühiskonnas algas elavnemine, otsekui seened pärast vihma pistsid kõikjal pea välja uued ühiskondlikud organisatsioonid ja liikumised. Need seadsid endale väga erinevaid ülesandeid: looduskaitse, ajaloolise mälu taastamine, võitlus joomarlusega, rahvuslike traditsioonide taassünd. Peagi aga selgus, et neil on üks ühine siht: võitlus NLKP monopoliga.

Avalikustamise eesmärk

Küllap avalikustamise algatanud Mihhail Gorbatšov ei osanud isegi midagi sellist oodata. Usutavasti tahtis NSV Liidu esimene ja viimane president kasutada piiratud sõnavabadust eelkõige vahendina, mille abil võidelda oma poliitiliste vastastega NLKP konservatiivselt meelestatud juhtide seas ja tugevdada enda võimu. Lisaks oli riigis alanud ulatuslik majanduskriis, mille tingisid sotsialistliku arengumudeli vead ja mis oli tunduvalt kiirenenud nafta maailmahinna kokkuvarisemise järel. Ees ootavad majandusreformid tõotasid tulla valusad.

Mihhail Gorbatšov 1987. aastal. Foto: Scanpix
Mihhail Gorbatšov 1987. aastal. Foto: Scanpix Foto: Leonid Palladin/RIA Novosti

Avalikustamisega püüti suunata elanikkonna rahulolematust ja sotsiaalset protesti vajalikus suunas, täpsemalt parteieliidi väljavahetamisele ja reformide kui kõigi haiguste põhiravimi toetamisele. Ent Mihhail Gorbatšov ja perestroika ehk uutmise strateegid ei arvestanud sellega, et valla päästetud demokratiseerimise mehhanismid suudavad omapäi edasi areneda. Vedru, mida oli seitsekümmend aastat jõuga all hoitud, hakkas kiiresti valla pääsema ning purustama tervet riigistruktuuri.

Muutused Tomskis

1987. aastal pühkis demokraatlike muutuste laine üle Tomski, võib-olla tugevaminigi kui teistes Siberi linnades. Põhjus oli lihtne: Tomski kubermang oli aastasadu olnud riiklike kurjategijate väljasaatmise koht, sinna jõudis neid dekabristidest dissidentideni.

Tomski oblasti elanike seas leidus alati üsna palju poliitiliste repressioonide ohvreid ja nende järeltulijaid, mistõttu umbusklik ja kriitiline suhtumine võimudesse oli Tomski oblastis õieti tõelise siberlase tunnus. Lisaks oli Tomsk juba vana ülikoolilinn.

Tomski 500 000 elanikust olid 100 000 üliõpilased ja 50 000 õppejõud. Seepärast polnud imestada, et demokraatlikke muutusi taotlev liikumine leidis kasvupinda eelkõige Tomski ülikooliringkondade seas. Algul tekkis Tomski Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas «NLKP demokraatlik platvorm». Seejärel kujunes liikumine Demokraatlik Tomsk, mis ühendas kõigi Tomski kõrgkoolide õppejõude ja tudengeid ning ulatus isegi naaberlinna, suletud Severskisse, mis toona kandis nimetust Tomsk-7.

1987

Mina töötasin 1987. aastal Tomski Riikliku Ülikooli Siberi botaanikaaias ja astusin kohe tekkiva demokraatliku liikumise ridadesse. Minu stiihiline antikommunism sai nüüd kindlakujulisema vormi. Liikumises Demokraatlik Tomsk sain tuttavaks suurepäraste inimestega: Anatoli Kobzev, Anatoli Tšerkasski, Vladimir Arbet, Oleg Popov, Vladimir Bauer, Sergei Krassinski. Hiljem said neist rahvasaadikud, kohalike nõukogude juhid, tuntud ettevõtjad, Anatoli Kobzevist aga Tomski juhtimissüsteemide ja raadioelektroonika ülikooli rektor. Kuid 1987. aastal olid nad kõik veel tavalised teadlased ja kommunistid (!), kes soovisid demokraatlikke muutusi.

Mulle anti ülesandeks valgustada demokraatia küsimustes botaanikaaia töötajaid. Minu peamisteks infoallikateks said ajalehed Molodjož Estonii, Sovetskaja Molodjož (Läti) ja Lietuvos Rytas. Mul olid need lehed tellitud ja ma lugesin ahnelt teateid Eesti ja Läti Rahvarinde ning Leedu Sąjūdise tegevuse kohta. Kõige huvipakkuvamad lood lõikasin lehest välja ja riputasin botaanikaaia teadetetahvlile.

Siinkohal tuleb öelda, et Siberi botaanikaaia direktor, nüüdseks manalateele läinud Valentina Morjakina oli veendunud ja tulihingeline kommunist, kes ei soovinud näha mitte mingisuguseid demokraatlikke muutusi. Minu tegevus ärritas teda ja ta käskis teadetetahvlilt eemaldada kõik minu «nõukogudevastased» materjalid. Need korjatigi ära, aga eks ma panin uued üles.

1989

Meelde on jäänud üks tore vahejuhtum. 1989. aasta märtsis valiti Boriss Jeltsin, kes oli juba langenud Gorbatšovi juures ebasoosingusse, NSV Liidu rahvasaadikuks. Moskvas toetas teda 90 protsenti valijatest. Ma lõikasin ajalehest Jeltsini võidust kõneleva artikli välja ja riputasin teadetetahvlile. Tund aega hiljem võttis direktori sekretär Valentina Rodik selle maha. Ma leidsin teise ajalehe ja riputasin artikli uuesti üles, aga nüüd juba kõrgemale seina peale. Tund aega hiljem tassis sekretär kohale tooli ja õngitses kepiga artikli maha. Siis kirjutasin veel kõrgemale seina peale juba söetükiga: «Jeltsin võitis - 90 protsenti». Järgmisel päeval võõbati see üle.

1989. aasta kevadel saime teada, et Tomskisse sõidab Jegor Ligatšov, Tomski oblasti endine kommunistlik juht, keda juba tol ajal peeti demokraatlike muutuste vastuseisu sümboliks. Ma koostasin pöördumise Jegor Ligatšovi poole, milles nõuti tema tagasiastumist, ja korjasin sellele botaanikaaia töötajate seast viiskümmend allkirja. Kohtumine Ligatšoviga ülikoolis ei olnud avalik, aga mul õnnestus sinna pääseda. Kui kohtumine lõppes, astusin Ligatšovi juurde ja andsin kirja talle üle. Kogu järgneva öö kuulasin loomulikult pingsalt, mis akna taga toimub: ikka oli sees pelgus, et kohe sõidab kohale must masin ja viib mind KGB kongidesse. Kuid ära mind ei viidudki. 1990. aastal saadetigi Jegor Ligatšov viimaks erru.

Balti riikide eeskuju

Tomski demokraatliku liikumise ridades olid Baltimaad väga suure au sees. Me olime seisukohal, et Leedu, Läti ja Eesti demokraadid astuvad sammu võrra ülejäänud maast eespool, sest Nõukogude võim ei olnud seal püsinud nii kaua kui teistes liiduvabariikides. Nii said ka Leedu, Läti ja Eesti 1989.-1990. aasta iseseisvusdeklaratsioonid Venemaa demokraatidele eeskujuks.

Balti kett. Foto: Scanpix
Balti kett. Foto: Scanpix Foto: V.Maask/RIA Novosti

23. augustil 1989 korraldasime Tomskis ürituse Balti keti toetuseks ja panime isegi kokku omaenda väikese keti Ülikooli pargis. Mõnel olid käes loosungid: «Meie ja teie vabaduse eest!». Vilniuse teletorni kaitsjate tapmine 1991. aasta jaanuaris kujutas endast viimast tõendit, et NSV Liit ei saa enam senisel kujul edasi kesta: sõltumatuspüüdlusi tuli juba asuda relva jõul maha suruma. Kuid NSV Liidu püsimine oli ühtlasi NLKP võimu püsimise peamine eeldus. Seepärast kujutas NSV Liidu säilitamise asjus korraldatud referendum endast Venemaa ja teiste liiduvabariikide demokraatidele tõelist proovikivi. Peeti see mäletatavasti 17. märtsil 1991.

Me mõistsime, et Venemaal seda ära jätta ei saa, ja asusime selleks valmistuma. Nende päevade peamine üleskutse kõlas: «Ütle NLKP-le ja NSV Liidule ei!». Referendumi eel korraldasid kommunistid Tomskis NSV Liidu toetuseks meeleavalduse. Meie läksime sinna loosungitega «NSVL - rahvaste vangla», «Ei NSV Liidule! Venemaa vabaks!», «Vabadust Balti rahvastele!». Poliitharidusmaja ette kogunes tuhatkond inimest. Vaevalt olime saanud oma plakatid lahti rullida, kui rahvamassist suundus meie poole mitu hallis palitus meest. Nad rebisid meil vaikides plakatid käest ja kadusid taas massi sekka.

Referendumi tulemused näitasid, et Tomski oblasti elanikest hääletas enamik Nõukogude Liidu säilitamise poolt. Kuid meie Kirovi rajoonis, kus asub mitu ülikooli ja hulk ühiselamuid, hääletas enamik NSV Liidu säilitamise vastu. See oli sensatsioon! Minu kauges taigakülas elavad sugulased andsid teada, et nendegi juures hääletas enamik NSV Liidu säilitamise vastu. Kuid erimeelsused olid tugevad: ühes peres läksid mees ja naine valimisjaoskonnas lausa kättpidi kokku, sest mees häälestas NSV Liidu poolt, naine aga vastu.

Riigipööre

19. augustil 1991 olin parajasti kodus, kui tuli teade erakorralise seisukorra komitee moodustamise kohta. Tõttasin kohe tööle ja teatasin kõigile, et maal on toimunud riigipööre. Õhtul kutsuti botaanikaaia töötajad koosolekule. Direktor Valentina Morjakina tegi teatavaks, et maal on kehtestatud kord ja mõningate asutuse töötajate jutud riigipöördest - Morjakina vaatas nende sõnade juures otse mulle otsa - on provokatsioon. Kui putšistid vahi alla võeti ja Boriss Jeltsin keelustas NLKP, ei tulnud meie direktor kaks päeva tööle. Siis ilmus ta kohale, näost hall, aga sõnas kangelaslikult, et elu läheb edasi ja ajalugu ka.

Boriss Jeltsin 1991. aastal. Foto: Scanpix
Boriss Jeltsin 1991. aastal. Foto: Scanpix Foto: Dmitryi Donskoy/Sputnik

Ajalugu läkski edasi, aga juba ilma NSV Liiduta. Paljud Venemaa eksperdid, politoloogid, veel enam tavalised venemaalased on tänase päevani veendunud, et NSV Liidu lagunemine on USA kätetöö. Kuid veel 1. augustil 1991 kuulutas USA president George Bush-vanem Kiievis, et üleskutsed iseseisvusele kujutavad endast suitsidaalset natsionalismi. Mihhail Gorbatšovi poliitika, mille siht oli NSV Liidu mõõdukas demokratiseerimine, rahuldas Washingtoni täielikult. Ajalugu ent läks teist teed pidi.

Mõte korraldada referendum NSV Liidu säilitamise kohta oli algusest peale läbikukkumisele määratud. Selle tulemuste juures ei arvestatud konkreetsete liiduvabariikide arvamusega. Nii et kui enamik NSV Liidu kodanikke oli säilitamise poolt, aga Eesti, Läti, Leedu, Moldaavia, Gruusia ja Armeenia vastu, siis pidi NSV Liit ikkagi säilima koos kõigi oma viieteistkümne liiduvabariigiga. Korjati kokku viieteistkümnest vennakesest pere ja üheksa neist leidsid, et elame kõik koos. Kuus venda tahtsid aga sellest kodunt ära minna ja omaette elama hakata. Neile põrutati peale: ei, ei lase me teid kuhugi! Kõige selle juures unustati ära üks äraütlemata lihtne tõde: kedagi ei saa vägisi õnnelikuks teha!

Naljakas ja nukker on lugeda venekeelse Delfi kommentaatoreid, kes elavad vabas Eestis, aga ihalevad NSV Liitu. Jah, muidugi, meil NSV Liidus olid ka olemas ballett ja raketid ja tuumaallveelaevad. Aga olid ka Gulag, Molotovi-Ribbentropi pakt, Novotšerkasski tööliste mahalaskmine, repressiivne psühhiaatria, tsensuur, kommunistide võimumonopol, totaalne propagandavale ja kogu ühiskonda enda köidikuis hoidev hirm. Kõik need vähkkasvajad levisid nii jõudsalt, et lämmatasid kogu riigi. NSV Liit oli hukule määratud. NSV Liit tuligi purustada, et uued riigid saaksid elada.

Ma olen uhke, et võtsin sellest protsessist osa. Juba kakskümmend viis aastat on NSV Liidu asemel viisteist iseseisvat riiki. Igal maal on oma ajalugu, oma edusammud, oma probleemid. Mitte kõigil ei ole iseseisvuse aastatel läinud nii, nagu ehk taheti. Aga peamine on siiski see, et kõigil neil riikidel on õigus ja vabadus valida oma tee - ja ma olen kindel, et kakskümmend viis aastat on alles pika tulevikutee algus.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana. 

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles