Rein Veidemann: uus tõelus (2)

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest

Täna on siis see päev, mil veerand sajandit tagasi vallandus laviin Eesti tunnustamises rahvusvahelise õiguse subjektina. Mäletame selle vaprat avakäiku Islandi poolt päev pärast putši.

Kuid tõeline võidujooks meie (tagasi) võtmisel suveräänsete riikide perre algas Jeltsini Venemaa tunnustamisest 24. augustil. Selles mõttes ajalugu riimus, sest rahuleping Venemaaga 1920. aasta veebruari algul vormistas Eesti riigi «salongikõlblikuks» teistelegi suurriikidele. Eesti sai osaks uuest reaalsusest.

Seda ajahetke, milles me kakskümmend viis aastat tagasi viibisime, võib kirjeldada ka avatud ja mittetasakaaluliste protsesside kirjeldamiseks kasutatava mõistevaraga. Siis tulevad mängu niisugused sõnad, nagu kuhjumine, pulbitsemine, lahknemispunkt, plahvatus, ennustamatus, juhuslikkus, pöördumatus. Kolm päeva augustis 1991 kujutasid endast piirolukorda, mis oli täidetud mitme võimalusega, kuid igaüht neist võimalustest saatis juhuslikkus ja ennustamatus. Ja selle piirolukorra epitsentris saabus kogu Eesti jaoks lahknemispunkt: 69 rahvaesindajat lõpetasid oma otsusega «Eesti Vabariigi iseseisvuses» viiskümmend aastat väldanud seisundi ning avasid uue tõeluse. Just selle uue tõeluse kehtestamises seisneb vastu võetud otsuse metafüüsiline tähendus.

Kui iseseisvuse taastamise õiguslik ja poliitiline vorm jääb aina arutletavaks, siis uus tõelus avati kui kõige järgneva vältimatu tingimus, conditio sine qua non. Lahknemispunkti läbimisel taandusid kõik eelnevad ja järgnevad «oleksid», muutudes tagantjärelegi vaid spekulatsioonideks. Kakskümmend viis aastat hiljem oleme saavutanud kindluse näha selles veerand sajandi taguses otsuses koguni pöördumatust. See, meie silmis pöördumatu on konverteerunud vabas ja iseseisvas Eestis sündinud põlvkonna jaoks enesestmõistetavuseks. Riigile mõeldes ei pea nad mõtlema «aga mis saab meist kui rahvast»-režiimis, mis saatis igapäevaselt eestlasi juba aastaid enne iseseisvumisotsust.

Uue põlvkonna jaoks summeerub igaühe enda eneseteostus kogu riigi ja rahva eneseteostusena. Uue põlvkonna jaoks on Eesti otsekui päriseks ostetud isatalu. Ja annaks saatus, et mitte kellelgi tulevikueestlastest ei tuleks mõttesse see hooletusse jätta, välja rentida võõrastele või koguni maha müüa.

Need 69 rahvasaadikut saavad olla aga tänulikud, et aeg pani just nende peale kaua aega võimatuna tundunud missiooni lõpule viimise. Olla ühe unistuse tõekssaamise tunnistajad, koguni selle unistuse teostajad – see on nii nende kui ka veerandsajand tagasi elanud põlvkondade privileeg. Kuigi nende endi eluring hakkab koomamale tõmbuma ja tuleb päev, mil saadakse osaks paratamatust minevikust, võivad nad ometi rahuliku südamega sellele vastu minna teadmises, et ollakse seisnud Eesti uue tõeluse väravas.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles