Väga võimalik, et Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvusrinde juhil Marine Le Penil on ükskord ometi õigus. Ühendkuningriigi otsust Euroopa Liidust lahkuda on ta nimetanud Euroopa kõige olulisemaks poliitiliseks sündmuseks pärast Berliini müüri langemist. See võib osutuda tõeks: Brexit on Ühendkuningriiki destabiliseerinud ja võib lõpuks hävitada ka Euroopa Liidu, kirjutab Philippe Legrain.
Philippe Legrain: kolm teed Euroopa lagunemiseni (14)
Vanamoodsad föderalistid ütlevad, et adekvaatne vastus Brexitile oleks süvenev ELi integratsioon. See vastus on aga korraga otsitud ja ohtlik. Saksamaa ja Prantsusmaa on sageli vastakatel seisukohtadel ja mõlemat juhivad nõrgad liidrid, keda ootavad järgmisel aastal uued valimised ja kes vaevalt suudaks leida toetust veelgi seotumale liidule. Euroopa Liidu vastased meeleolud on liiga laialt levinud ja liiga sügavalt juurdunud, et anda ELi ametnikele veelgi enam võimu, et teha ettekirjutusi riiklikele otsustusprotsessidele. See teeks vaid olukorra veelgi halvemaks.
Saksamaa mõjukuse ja Saksa-vastasuse kasv
Tõsi, Brexitile vahetult järgnenud keeris paistab olevat kasvatanud vähemalt peavoolupoliitikute toetust ELile, ent vaevalt, et see kestma jääb. Brexitile järgnev kärbib tõenäoliselt eurotsooni majanduse võimekust ja valijate kasvav ebakindlus lõhestab Euroopa poliitikat veelgi. Kasvab Saksamaa mõjukus ja sellega koos ka paljude riikide Saksa-vastasus. Nõrk ja lõhestunud EL pole võimeline paljusid Euroopa kriise lahendama ja natsionalismi tõus toob kaasa ilmselt selle, et näeme peagi erinevates vormides kaugenemist.
Kõige äärmuslikumal juhul järgnevad veel teistegi liikmesriikide lahkumised. Varem paistis EList lahkumine kujuteldamatu: ükski riik polnud seda teinud ja sellest rääkisid vaid äärmuslased. Brexit näitab aga, et see on tehtav ja mõningate poliitikute jaoks ka mõistlik. Juba on Hollandi märtsis tulevatel valimistel praeguste arvamusküsitluste järgi juhtiv paremäärmuslik Vabaduspartei Geert Wildersi juhtimisel nõudnud referendumit ELi liikmestaatuse üle. Samamoodi Taani rahvaerakond, mis ei kuulu küll valitsusse, ent on suurim parlamendierakond.
Prantsusmaal, kus ELi-vastasus on veelgi laialdasem kui Ühendkuningriigis, lubab Le Pen rahvahääletust, mille tulemuseks oleks «Frexit». Järgmise aasta aprillis toimuvad seal presidendivalimised, kus ta on praeguste küsitluste põhjal juhtpositsioonil. Kuigi küsitlused viitavad, et presidendivalimiste teises voorus jääb ta alla mõõdukamale konservatiivsele vastasele, võivad teda toetama asuda ka vasaktsentri valijad, kes on tüdinenud kasinuspoliitikast, praegusest riigiaparaadist ja Saksamaa domineerimisest. Veelgi enam, ka 14. juuli Nice’i rünnaku (mis oli juba kolmas suur terroriakt viimase 18 kuu jooksul) järel kasvanud ebakindlus mängib trumbid Le Peni kätte.
ELi reeglite süüdimatu eiramine
Lagunemine võib võtta ka vähem äärmusliku, kuid salamisi hukutava kuju, kui valitsused otsustavad ELi reegleid süüdimatult eirama hakata. Itaalia peaminister Matteo Renzi püüdis kasutada Brexiti-järgset ebastabiilsust, et rekapitaliseerida riiklikest fondidest Itaalia nn zombipanku nii, et nende võlausaldajad ei peaks kandma kaotusi. See aga on vastuolus ELi uute pankadele kehtestatud kohustustest vabastamise (bail-in) reeglitega. Prantsusmaa peaminister Manuel Valls ähvardas, et ignoreerib ELi lähetatud töötajate direktiivi, kui seda ei muudeta selliselt, et takistataks tööandjatel võõrtööliste kohalikest kehvematel tingimustel palkamist.
Saksamaa väidab, et Prantsusmaa väänab ka eurotsooni fiskaalreegleid ja Euroopa Komisjon ei esita sellele mingeid vastuväiteid. Ja kuigi komisjon on ähvardanud trahvida Hispaaniat ja Portugali nende eelarvedefitsiidi pärast, ent taandus lõpuks sellestki. Pimesi on heaks kiidetud ka paljude valitsuste ühepoolne otsus kehtestada piirikontroll idee poolest piirideta Schengeni tsoonis.
Veelgi enam, komisjon on vaadanud läbi sõrmede ka Ungari illiberaalsele peaministrile Viktor Orbánile, kuigi tema valitsus eirab pidevalt ELi õigusriigi ja demokraatia norme. Ungari ja teiste riikide valitsused keelduvad ka osalemast ELi põgenike ümberasustamisprogrammis, mida on nagunii täidetud vaid väga vähesel määral. Oktoobris korraldab Orbán oma positsiooni tugevdamiseks referendumi.
Protestierakondade esiletõus
Kolmas oht ELi ühtsusele on üha enamate valitsuste etteotsa astuvad natsionalistlikud senise riigikorralduse vastased erakonnad. Euroopa välissuhete nõukogu on toonud välja, et protestiparteid kannavad olulist rolli juba kaheksa Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuses 28st.
Austria korduspresidendivalimistel oktoobris (maikuine tulemus tühistati) juhib praegu arvamusküsitluste andmetel paremäärmuslik kandidaat Norbert Hofer. Samal kuul toimub Itaalias põhiseadusreform, mis muudaks senati tööpõhimõtteid ja Renzi on lubanud, et kui see läbi ei lähe, astub ta tagasi. See võib avada ukse protestiparteile Viie Tähe Liikumine, mis võitis hiljuti kohalikel valimistel nii Roomas kui Torinos ja on nõudnud rahvahääletust Itaalia eurotsooni jäämise üle (aga mitte Euroopa Liidu liikmestaatuse osas).
Isegi siis, kui populistlikud erakonnad ei võida, peavad peavoolupoliitikud oma toetajatele mööndusi tegema. Näiteks Prantsusmaa vabariiklaste esikandidaat mõtiskleb ELi-sisese tööjõu liikumise piiramise üle, sama teeb tema peamine rivaal, endine president Nicolas Sarkozy.
EL peab end kokku võtma
Neile liidu lagunemist soodustavatele jõududele vastu saamiseks peab EL tegema vähem ja tegema seda paremini. Majanduslikult võivad uute institutsioonide loomise plaanid oodata, eurotsoonis tuleb keskenduda hoopis poliitikale, mis tõstaks kõigi elustandardit. Nende hulka peaks kuuluma lõdvemad fiskaalpiirangud, rohkem investeeringuid ja nn kerja-naabrilt poliitikaga kaasnenud palgakärbete lõpetamine ning madalamad tööjõumaksud.
Euroopa liidrid peavad ühtlasi taastama usalduse. Alustuseks tuleks kasutada ELi uusi kohustustest vabastamise (bail-in) meetmeid, mis parandavad pankade bilanssi, kohustavad võlausaldajaid kahjudega hakkama saama ja tasuma hüvitist kahjusid kandnud väikeinvestoritele.
Poliitiliselt peaks EL rõhuma efektiivsele koostööle võitluses terrorismiga. Ja selle asemel, et sundida tõrksaid valitsusi soovimatuid põgenikke vastu võtma, tuleks luua reegleid järgiv ja turvaline ümberasumisprogramm neile riikidele, kes on nõus sellega tegelema. ELi ja Türgi vahelise põgenikevoo kärpimise leppe saatus on möödunud kuu riigipöördekatse järel väga ebakindel, mistap on veelgi olulisem ka ise tegutseda.
ELi liidrid peavad ärkama. Lokkavate lahkulöömismeeleolude keskel on hädavajalik näidata murelikele eurooplastele, et ELi plussid kaaluvad üles selle miinused.
Philippe Legrain on endine Euroopa komisjoni presidendi majandusnõunik ja London School of Economics’i Euroopa instituudi külalisteadur, samuti raamatu «European Spring: Why Our Economies and Politics are in a Mess – and How to Put Them Right» (Euroopa kevad: miks meie majandused ja poliitikad on suur segadus ja kuidas neid korda teha) autor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.