Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Katariina Sofia Päts: kes vastutab õpetajate järelkasvu eest?

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Matemaatika. | FOTO: Scanpix

Kui jaanuaris avati arvamusfestivali ideekorje, otsustasime koos koolikaaslase Hanna Britt Sootsiga, et tahame festivalil tõmmata tähelepanu ühele üliolulisele probleemile – noorte reaalainete õpetajate kroonilisele puudusele, kirjutab Õpetajate Lehes Tallinna reaalkooli 12. klassi õpilane  Katariina Sofia Päts.

Arvamusfestivalist on saanud sündmus, kus on kohal pea kõik endast lugupidavad inimesed. Ürituse meelelahutuslikust iseloomust hoolimata – pooleteise tunniga on võimatu põhjapanevate tulemusteni jõuda – on festivali arutelulaual alati ühiskonnale olulised küsimused ning nende üle mõtlevad erineva tausta ja vaatenurgaga inimesed.

Kui jaanuaris avati arvamusfestivali ideekorje, otsustasime koos koolikaaslase Hanna Britt Sootsiga, et tahame festivalil tõmmata tähelepanu ühele üliolulisele probleemile – noorte reaalainete õpetajate kroonilisele puudusele. Paljud teavad, et reaalainete õpetajaid pole küllaldaselt, et nad ei saa piisavalt palka ja nende keskmine vanus on hirmuäratavalt kõrge, kuid me ei näinud sel teemal peetavat avalikku diskussiooni. Lahenduste üle, liiatigi siis põhimõtteliste lahenduste rakendamise üle praktiliselt ei arutleta. Nii otsustasimegi teema ise arvamusfestivalil päevakorda tõsta.

Teema avamine polnud kerge. Kuna varasematel festivalidel nähtud arutelud olid jätnud vaba ja sundimatu mulje, oli üllatav ja silmiavav kogemus, kui palju energiat võtab 1,5 tunni planeerimine. Oli palju korralduse nüansse, mille mõistmiseks tuli ennast põhjalikult küsimusega kurssi viia või lausa koolitusele minna. Lisaks pidev nuputamine, kuidas teha nii, et kõik osalised rahule jääksid, kuidas kaasata publikut, kuidas päriselt mõni hea lahendus leida – seda kõike saatmas vanemate inimeste kahtlustavad pilgud, mis ütlevad justkui: tore, et meil siin nooremaid ka on, aga miks issanda pärast teile see teema korda läheb!

Aga läheb, muidugi läheb, miks ei peaks minema!? Mina saan küll gümnaasiumi lõpetatud, aga ma tahan, et ka minu lapsed saaksid vähemalt sama head õpetajad, kui mul endal on olnud.

Nii korraldasimegi Hanna Britiga Paides Eesti õpetajate liidu telgis arutelu teemal «Mida teha, et rohkem noori õpiks reaalainete õpetajaks». Välja pakuti päris mitmeid lahendusi. Ühest küljest märgiti, et praegused õpetajad peavad ise rohkem selja sirgu ajama ning pildil olema, toreda õpetaja eeskuju pakkuma. Teisalt jälle ei peaks meedia panema negatiivsete juhtumite puhul kõike ainult kooli ja õpetaja süüks. See loob fooni, kus tundub, et kool on inimese kujunemisel ainuvastutaja. Oma oluline roll on ka õpilasel, lapsevanemal ehk kodul üldisemalt. Ka nendest sõltub, kas õpetaja tunneb ennast teenindaja või koostööpartnerina, kas õpetajas nähakse kõige kurja juurt või kedagi, kelle sarnane tahaks ka ise olla.

Üks asi, mida rõhutati, oli see, et kool tuleb muuta noortele senisest ligi­tõmbavamaks, siis ehk tahavad nad sinna õpetajana tagasi tulla. See aga on suur töö, mille läbiviimiseks tuleb leida katalüsaator. Ja selleks katalüsaatoriks ei ole miski muu kui raha, märkisid arutlejad. Haridusest peab saama Eesti riigi selge ja kõigile arusaadav prioriteet. Õpetajat tuleb hinnata nagu iga teist keskastme spetsialisti ja see peab väljenduma ka palganumbris. Meie kooli õpetaja Martin Saar pakkus välja, et kaks Eesti keskmist palka peaks olema õpetaja kui kõrgharidusega spetsialisti palk. Paneelis osalenud Sandra Schumann, kes parasjagu õpib Harvardi ülikoolis, kuid kavatseb peagi Eestisse füüsikaõpetajaks tulla, toonitas, et õpetajale peab pakkuma tehnoloogia- ja IT-firmadega võrdväärset palka. Ka riigikogu liige Mailis Reps rõhutas palgatõusu tähtsust.

Arutelult jäigi kõige olulisemana kõlama mõte, et just palgas on vaja äkilist hüpet ja taseme vahetust, et murda välja senisest surnud ringist, mis on hakanud ehmatava kiirusega kokku tõmbuma. Kui õpetaja palk ei tõuse, võib muu vähehaaval paraneda, aga see ei too piisavalt noori õpetajaks õppima.

Kui tulla aga tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, siis pole kahtlustki, et suures plaanis vastutab igaüks meist õpetajate järelkasvu eest.

Tagasi üles