Haigekassa esimese poolasta miinus on ehmatav ja osutab selgelt, et poliitikutel on süsteemsete muudatuste otsustamiseks veel vähem aega, kui me varem arvata võisime. Samuti tähendab see, et tõenäoliselt saab riigieelarve miinus olema prognoositust suurem.
Juhtkiri: jalad kõhu alt välja, minister Ossinovski
Isegi kui aasta kokkuvõttes on haigekassa kahjum pisut väiksem kui praegu, jäävad ometi alles pikaajalist trendi kujundavad tegurid. Kohe homme ei juhtu midagi väga hullu. Ravita jäänud massid ei hakka tänavatel surema ja selleni, et eelarvemiinus võiks hakata end patsientidele mingil moel tunda andma, läheb ka praeguse suure miinusega mitu aastat aega.
Otsustamatus viib aga paratamatult niikaugele, et usaldus süsteemi vastu kahaneb esmalt raviasutuste juhtide ning personali seas. Investeerimisotsuseid ning ka iga tohtri oma eluplaane hakkab kujundama teadmatus, mis saab kahe, kolme või viie aasta pärast.
Kirjutasime kahe kuu eest juhtkirjas: «Kui me tahame, et meie arstiabi oleks ka viie ja kümne aasta pärast vähemalt sama kõrgel tasemel (võrdluses teiste riikidega) kui praegu, siis on viimane aeg hakata tegema tõsiseid poliitilisi otsuseid. Meil on vaja vastust, mis moel me oma meditsiinisüsteemi tulevikus rahastame.» («Juhtkiri: poliitikud! Hakake otsustama! See on teie töö!», PM 11.06)
Praegust jooksvat miinust saab tõesti katta varem kogutud reservide abil. Terve talupojamõistus võiks aga öelda, et tegutsema tuleb hakata kohe. Kindlasti nõuavad tulevast kokkuhoidu võimaldavad ümberkorraldused aega, aga tõenäoliselt ka investeeringuid. Mõistagi on neid lihtsam teha, kui haigekassa reserve pole veel lastud tilgatumaks voolata.
Oleme varem olnud seisukohal, et ravikindlustuse ümberkorraldused peaksid olema hiljemalt järgmiste parlamendivalimiste teema, ning arvanud, et selleks ajaks peaks olema erakondadel pakkuda valijatele alternatiivseid lahendusi. Suur miinus näitab veenvalt, et nii kaua pole Eesti ühiskonnal aega oodata.
Alustegurid, mis haigekassa eelarvet mõjutavad, ei ole valitsuse kontrolli all. Mõju avaldab nii ühiskonna vananemine, ravitehnoloogiate areng (need muutuvad paremaks, aga ka kallimaks) kui ka palgakasvu surve. Küll on aga valitsuse võimuses teha ümberkorraldusi ja investeeringuid tehnoloogiasse ning töökorraldusse, mis hoiaks kokku arstide ja teiste meditsiinitöötajate aega – muudaks tegevust efektiivsemaks. Me ju teame, et meil on inimese kohta enam-vähem kaks korda rohkem arstivisiite aastas kui Põhjamaades. Sisuliselt põhjendamatute visiitide arvu vähendamiseks tuleb leida arukad ja tõhusad viisid. Samuti tuleb haiglavõrgu optimeerimisel teha ära needki otsused, mis ühe või teise poliitiku hirmu tõttu hääli kaotada on siiani tegemata.
See kõik oleks hea alus, millelt arutleda järgmiste valimiste eel, kas ja mille arvel anda meditsiinisüsteemile lisaraha.