Hanna-Kaisa Lepik: viha Clintoni ja Trumpi vastu aitab USA kolmandatel parteidel esile tõusta (2)

Hanna-Kaisa Lepik
, magistrant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hanna-Kaisa Lepik
Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

USA ajaloo vihatuimad presidendikandidaadid on astunud võitlustulle. Demokraadid on oma esinumbriks valinud FBI uurimise all oleva Hillary Clintoni, vabariiklased aga provokatiivsete lubadustega, kuid kogemusteta Donald Trumpi. See on pannud paljud ameeriklased väga raske valiku ette, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Donald Trump. Foto: Scanpix
Donald Trump. Foto: Scanpix Foto: CARLO ALLEGRI/REUTERS

2016. aasta presidendivalimised on juba mitmes mõttes revolutsioonilised olnud – tõenäoliselt on see aasta, kui Ameerika saab endale esimese naispresidendi. Sõltumata lõpptulemusest on ka Donald Trump end oma mahlakate väljaütlemistega ajalukku kirjutanud. Ei tasu ka unustada võlgades vaevlevate tudengite ja madalapalgaliste ameeriklaste eestvõitlejaks tõusnud vasakpoolse Bernie Sandersi edu.

Hillary Clinton. Foto: Scanpix
Hillary Clinton. Foto: Scanpix Foto: JEFF SWENSEN/AFP

Lisaks sellele tõotab 2016 olla ka kolmandate parteide aasta. Loomulikult on stsenaarium, kus presidendiks saab keegi kolmas peale Trumpi või Clintoni, äärmiselt ebareaalne, kuid peavoolu kandidaatide ebapopulaarsus tõotab senisest rohkem meediakaja anda parteidele, kellele muidu suurt tähelepanu ei pöörata.

Suurima potentsiaaliga rivaal on endine New Mexico kuberner Gary Johnson. Mount Everesti vallutanud mägironija ning kanepit suitsetav endine vabariiklane Gary Johnson võib ohtlik olla eelkõige Trumpile, sest paljud vabariiklased otsivad mõistlikku alternatiivi oma partei kohati hullumeelsele esinumbrile. Kuigi Johnson pooldab kanepi üleriigilist legaliseerimist, on ta loobunud oma kampaania ajal selle tarbimisest.

Libertaaride Partei esinumbrina võitis ta juba 2012. aastal ühe protsendi häältest. Koos Massaschusettsi endise kuberneri Bill Weldiga, kes on tema piletil asepresidendi kandidaat, suudavad nad selle tulemuse sel aastal tõenäoliselt ületada. Viimaste arvamusküsitluste põhjal on tema toetus praegu kaheksa protsenti, kuid teenimaks kohta debattidel Trumpi ja Clintoni kõrval, peaks see number olema 15.

Gary Johnson. Foto: Scanpix
Gary Johnson. Foto: Scanpix Foto: GEORGE FREY/AFP

Libertarismi ideoloogia majanduse vallas on lähedane vabariiklastele – madalad maksud ja riigi võimalikult vähene sekkumine on majanduskasvu võti. Teisalt on suhtumine erinevatesse sotsiaalteemadesse nagu samasooliste abielud ning abordiõigus äärmiselt liberaalne, soosides isikuvabadusi ning inimeste otsustusõigust. Välispoliitikas on libertaarid sõjalise sekkumise vastu.

Niisiis võib nende programm sümpatiseerida näiteks valijatele, kellele ühelt poolt ei istu Vabariiklaste Partei tugev religioosne element ning teiselt poolt demokraatide valitsuse ulatuslikud kulutused ning maksupoliitika, mis paljude arvates ei soosi äritegevust.

Lisaks Gary Johnsonile on alternatiivina esile kerkinud Roheliste Partei liider Jill Stein, kelle kampaaniat on nähtud jätkuna Sandersi progressiivsetele ideedele. Tema kandidatuur võib kaikaid kodaratesse visata demokraatidele, sest suur hulk Sandersi toetajaid peavad Clintonit suurkorporatsioonide eestkõnelejaks.

Jill Stein. Foto: Scanpix
Jill Stein. Foto: Scanpix Foto: ALEX WONG/AFP

Miks kaks parteid?

Ameerika hääletamissüsteem soosib kahe väga tugeva partei rivaalitsemist ning kolmandatel jõududel puudub tegelik ligipääs riiklikul tasandil poliitikas kaasa rääkida. Kohalikul tasandil on neil muidugi palju rohkem šansse.

Ühelt poolt peetakse sellist süsteemi efektiivsemaks, sest parteid ei pea pärast valimisi valitsuse moodustamiseks koalitsioone otsima, mis võivad tihtipeale viia kummaliste vasak-parempoolsete liitudeni, kus mõlemad pooled peavad kompromissideni jõudma ja oma lubadustest taganema.

Teisalt piiritleb kaheparteisüsteem selgelt valijate võimalusi ning paljud on lõksus olles sunnitud valima kahe halva variandi vahel. Sealne valimissüsteem sattus kriitikatule alla ka 2000. aastal, kui demokraat Al Gore sai ligi pool miljonit häält rohkem kui Geroge W. Bush, kuid valituks osutus siiski viimane, sest kandidaat, kes võidab enamuse ühes osariigis, saab endale terve selle osariigi hääled. Selline süsteem on saatuslik väiksematele parteidele.

Vastuseks küsimusele, kas hääletamine tema poolt tähendaks hääle raiskamist, vastas libertaaride liider Gary Johnson, et raisatud hääl on hääletamine kellegi poolt, kellesse valijal tegelikult usku ei ole ning kui rahvas jätkab kahe halva vahel valides vähem halva kandidaadi toetamist, on see tulevikule endiselt halb. Tema sõnades on kahtlemata tõetera sees, kuid ma kardan, et enamiku ameeriklaste jaoks tundub kolmanda partei poolt hääletamine siiski liialt riskantne variant.

Sellest hoolimata on kolmandatel jõududel tänavustelt valimistelt võita rohkem eetriaega, mis lubab neil oma poliitilist platvormi suuremale hulgale rahvast tutvustada. Demokraadid ja vabariiklased on Ameerika Ühendriike valitsenud juba pea 150 aastat. Seetõttu oleks igati tervitatav sealse poliitilise süsteemi värskendamine.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles