Kolumnist Iivi Anna Masso kirjutab, et asjade nimetamine nende õigete nimedega aitab neist üldiselt paremini aru saada ja ka probleemidele lahendusi leida.
Iivi Anna Masso: islam ja terror samas lauses?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aasta detsembris jäid napilt teostumata paar islamiäärmuslaste rünnakut Skandinaavias. Stockholmis õnnestus jõuluostlejaid tänaval rünnata püüdnud terroristil lähedalolijate õnneks vaid iseennast õhku lasta; Kopenhaagenis hoiti ära plaanitud massimõrv Jyllands-Posteni toimetuses – ikka kättemaksuks Muhamedi piltide eest.
Kuna suuremad katastroofid jäid seekord olemata, jäi ka asjale pööratud tähelepanu hetkeliseks. Eestis küsiti korraks, kas terrori tulek Skandinaaviasse võiks ohustada ka meid siin, ja kehitati õlgu. Hetkeks kerkisid esile tuttavad klišeed terrori ja välispoliitika suhtest – Rootsi muslimist terrorist pidas end õigustatuks karistama kõiki «väärusulisi» selle eest, et nende kaasmaalased viibivad Afganistanis, ja juba kordasid head inimesed siin, nagu mujal Põhjalas, et küll terrorioht möödub, kui Afganistanist ära tulla.
Kas tõesti? Pärast islamistide pommirünnakuid Madridis 2003 ja Londonis 2005 toodi nende õigustuseks Iraak. Afganistani põhjuseks ei peetud, sest seal ju ei sõditud «muslimite vastu», vaid valvati rahu. Al-Qaeda jüngrid ja vasakäärmuslased parastasid ühest suust: saate, mida tellite, Rootsit ju islamiterroristid ei ründa!
Nüüd saime õppetunni – ründavad küll. Ja kui Rootsi või mõni muu riik poleks Afganistanis, leiduks neile, kes arvavad enestel õiguse olevat teisi usulise kuuluvuse pärast mõrvata, kahtlemata mõni muu põhjendus. 11. septembri rünnakute õigustuseks polnud ju veel ei Afganistani ega Iraaki välja käia. Olulisem ongi see, kas läheme ise terroristide pakutud õigustustega kaasa või katsume nende motiive kõrvalt analüüsida.
WTC rünnakust alates on lääne eliit näinud palju vaeva, et eitada seost islami ja islami terrorismi vahel. Seda hoolimata sellest, et terroristid ise tsiteerivad agaralt koraani ja põhjendavad oma tegusid teoloogiliste argumentidega. Jyllands-Posteni kolumnist Ralf Pittelkow ironiseeris aasta lõpus, kommenteerides Taani peaministri kõnet: «Kui katoliku preestrid ahistavad noori poisse, on see katoliku kiriku probleem. Kui muslimid püüavad islami nimel massimõrva korda saata, pole asjal islamiga mingit pistmist.»
Pittelkowil on õigus. Mošeest välja kasvav terrorism, mida õigustatakse islami abil, on islami probleem. Terroristide ideoloogia teoloogilise elemendi tunnistamine ei pea tähendama kõigi muslimite tembeldamist terroristideks – nagu ka pedofiilia probleemi tunnistamine kirikus ei tähenda, et kõik katoliiklased oleksid pedofiilid.
Küll aga tähendab usuäärmusluse aus analüüs seda, et terrorismi ennetamine nõuab pühendumist sellele, mida ka lääneriikide mošeedes ja koraanikoolides õpetatakse. Niikaua kuni islami ja terrorismi seost eitatakse, pole seda vaja teha – ja siis võime vaid imestada, kuidas Soomes ja Rootsis saavad vabaduse ja heaolu hõlmas kasvanud somaali päritolu poistest ootamatult Somaalia Al-Shabaabi võitlejad.
Al-Shabaab pommitab oma rahvast näiteks selliste «kuritegude» eest nagu jalgpallimatši vaatamine või pulmas muusika mängimine. Islamismi õigustajatel või selle vägivaldsuse eitajatel läänes on ühtviisi raske tunnistada, et islamiäärmuslaste ohvrid on enamasti muslimid ja et tegelikult tahaksid paljud «nendest» samuti lihtsalt normaalset elu elada.
Selge vahe tegemine teoloogia ja selles sisalduvate vägivaldsete elementide vahel, millest äärmuslik ideoloogia toitub, ja teisalt muslimite kui inimeste vahel, kelle hulgas on enam või vähem usklikke mitteusklikest liberaalidest vägivalla õigustajateni, annaks eurooplastele parema võimaluse suhtuda islamisse terve kriitikaga, mida me «kohalike» usundite puhul oleme ju endale juba aastasadu lubanud. See aitaks ka paremini mõista muslimitest liberaale, keda on seni Euroopas pigem tõrjutud lääne imperialismile pugejatena või lihtsalt «oma kultuuri» mitte piisavalt autentsete esindajatena.
Fundamentalismi seostamine kogu kultuuri ja selle esindajatega põhjustab heatahtlikku, kuid kahepalgelist pseudomõistmist, mida lääne eliidi hulgas ja muidu vabameelsetes akadeemilistes ringkondades jagub näiteks naiste alistamisele või homofoobiale, kui seda õigustatakse «nende kultuuriga». Kuid samamoodi võimaldab see kogu usurühma demoniseerimist kultuurilise kuuluvuse põhjal, mida enesekriitilisest läänest kergemini tuleb ette Venemaal, kus terrorirünnakuid on nähtud korduvalt, viimati nädala eest.
Võrreldes läänega ongi terrorism Venemaal kahekordselt hirmutav – ehkki ka seal on teokraatlikult häälestatud äärmuslus olemas, on riigis, mis on näidanud suutmatust või tahtmatust õigusriigiks areneda, põhjust hirmu tunda mitte ainult äärmuslaste ees, vaid ka võimude ees, kes võivad terrorit kasutada omakorda uute repressioonide õigustuseks.
Praegu araabia maailma raputavad rahutused võtavad viimased argumendid neilt, kes leiavad, et türannia – või teokraatia kui üks selle vorm – ongi kellelegi sobilik riigikord, «nende kultuur». Aeg näitab pahatihti, et «nemad» ise, kus nad ka on, nii ei arva.
Jääb üle vaadata, millise rolli islam selles arengus võtab ja kas usupoliitikast võib saada ilmalike türannide asemel uus rõhuja. Tuneesia ülestõus üllatas maailma, osutades, et muslimid ja araablased võivad tõepoolest nõuda demokraatiat ja mitte teokraatiat.
Keerulisem on asi Egiptuses, kus Islami Vennaskond – sügavalt ideoloogiline ja läänevaenulik organisatsioon, millest on välja kasvanud nii Hamas kui ka Al-Qaeda – on arvestatav poliitiline jõud. Mõned vaatlejad kardavad seal uut Iraani, kus võimu haaranud islamistid nende kõrval võidelnud ilmalikud liberaalid ja vasakpoolsed armutult mättasse lõid. Teised on optimistlikumad, lootes pigem rahva üldisele vabaduseigatsusele.
Aeg näitab. Samas pole vabadusevaenulikke tendentse – ei Põhja-Aafrikas ega läänes – põhjust välja vabandada ega maha sosistada vaid sellepärast, et me ei julge tunnistada neis kasutatavaid kultuurilisi ja usulisi argumente. Asjade nimetamine nende õigete nimedega aitab neist üldjuhul paremini aru saada ja probleemidele ka lahendusi leida.
Autor on Diplomaatia peatoimetaja.