Indrek Ibrus: EAS – impordi toetaja?

Indrek Ibrus
, Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Ibrus
Indrek Ibrus Foto: Toomas Huik

EASi soovib Eestit tutvustava E-Eesti showroom’i rõhutatult tellida välisriikide tootjatelt, kirjutab Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse juhataja Indrek Ibrus. Hanke tingimused on nii kirjutatud, et Eesti selle valdkonna tegijad oma senise väiksema mahu tõttu selles osaleda ei saaks.

Kuidas juhtus nii, et Hollywood muutus maailmas nõnda efektiivseks audiovisuaalsisu eksportijaks? Sel oli alguses palju põhjuseid, kuid üks olulisi oli Esimene maailmasõda, mis katkestas Prantsuse filmitootjate ekspordi, nii et USA tootjad said esmalt koduturul jalad alla ja seejärel sai toodetut tasapisi ka eksportima hakata

Mis tõi kaasa Nokia kauaaegse edu mobiiliturul? See, et Euroopa mobiilside standardite loojad võtsid kasutusele Põhja-Euroopas välja töötatud 2G-standardi, luues seega Euroopa tootjatele eelise.

Mis on toonud kaasa praeguse Briti teleseriaalide üleilmse edu? See, et BBC on olnud väga tark ja rahakas tellija kodumaisel seriaalitootmise turul.

Mida need näiteid meile räägivad? Ennekõike sellest, et läbimõeldud avalik poliitika ja eriti tark tellimine võivad meediavaldkonnas aidata kaasa tugeva allsektori kujunemisele ning seejärel selle edukale ekspordile.

Teiseks räägivad need ka sellest, et eriti oluline on selline läbimõeldud avalik toetuspoliitika aegadel, kui meedium on veel noor ning sellega seonduvad jõuvahekorrad rahvusvahelistel turgudel veel välja kujunemata. Sest meediaturud on enamasti nn rajasõltuvuslikud – nendel välja kujunenud korda on pärast esmast kinnistumist suhteliselt raske kõigutada. Teiseks on meediaturud klassikaliselt oligopoolse struktuuriga: domineerib väike arv suurtegijaid. Ja nagu viimase aja üleilmsete võrgupõhiste meediateenuste arend on näidanud, oligopoolsed tendentsid on võrguajastul veelgi tugevamad.

Miks ma sellest kirjutan? Sest neil päevil, kuil ja aastail oleme tunnistajaks uute meediumite kimbu – virtuaalreaalsuse, liitreaalsuse, 360-kraadi video jm ligilähedaste lahenduste jõulisele esiletõusule. Need formaadid on veel väga varases arengustaadiumis, nende koht turgudel ja inimeste igapäevapraktikates peab veel settima ja see võtab veel aastaid, kui mitte aastakümneid. Kuid üks on kindel: varane arengustaadium tähendab, et kõik selle valdkonna innoveerijad kogu maailmas on suhteliselt võrdsel lähtepakul. Kellelgi pole suuri eeliseid, ka ühelgi regioonil mitte.

Seejuures on rõõm, et Eestis areneb inkubaator Digixi toel kiirelt valdkondlike start-up-ettevõtete kogukond. Samuti arendavad temaatilist laborite kompleksi Tallinna Ülikooli BFM ja digitehnoloogite instituut, ka Tartu Ülikoolil on labor ning isegi audiovisuaalkultuurikaugel Tallinna Tehnikaülikoolil on vastav labor. Meie areng selles valdkonnas on seega mitmetahuline ning kiire – anname lähinaabritele silmad ette.

Seda jahmatavam oli lugeda üleeile uudistest, et EAS on välja kuulutanud  miljonilise arenduse Eesti tutvustamiseks virtuaalreaalsuse ja 360-kraadise video formaatide kaudu, kuid soovib rõhutatult selle tellida võõrriikide tootjatelt. Hanketingimused on kirjutatud nii, et Eesti valdkondlikud tegijad oma senise väiksema mahu tõttu selles osaleda ei saaks.

Eriti omapärane on, et EASi E-Eesti showroom’i juht Anna Piperal võtab omaks, et mingit suurt platvormiarendust selle raha eest tegema ei peaks (olekski raske ette kujutada vajadust selleks mingit eraldi platvormi arendada, need on juba ühel või teisel moel standardiseeritud ja olemas), põhiline kulu peaks olema sisuloome. Seda kõike aga olukorras, kus meie filmitootjaile on järjest tulnud Oscari-nominatsioone, kus mitmed meie audiovisuaalvaldkonna digiagentuurid ja eriefektide tootjad toodavad 90 protsenti välisturgudele, kus meie mängutööstus aina kasvab ning nagu juba kirjutatud, meie virtuaalreaalsusklaster areneb kiirelt. Seda ka olukorras, kus näiteks TLÜ/BFMi teadurid tegutsevad koostöös Eesti muuseumitega paralleelselt mitme EASi ettevõtmisele lähedase arenduse väljatöötamise nimel, ainult et märksa väiksema raha eest. Ja võttes seejuures arvesse, et tehniliselt ei kujuta EASi soovitu midagi erakorralist, et seda peaks tingimata välismaal tootma.

Miks on see oluline? Sest olukorras, kus, nagu ülal tõdetud, on maailmas kõik selles vallas tegutsejad stardijoonel, loob riiklik tellimispoliitika kodumaistele innoveerijatele kas eeliseid või siis võtab neid ära. TTÜ Nurkse instituudi teadurid on hankest kui innovatsiooni kehutajast palju kirjutanud. Ühe miljoni suurune tellimus oleks praegu just paras suuremat sorti töö, mille võiksid ära teha kohalikud start-up’id, arendades selle najal oma rahvusvahelist profiili ja võimekust.

Kui praegu on ühe osa EASi eesmärk justkui Eesti IT- ja loomemajandusteenuste eksporti toetada, siis selle hankega toetatakse reaalselt Eesti digisisusektori konkurente. Nagu öeldud, meediavaldkond on eriti rajasõltuvuslik ning tänastel otsustel võib olla Eesti tegijate rahvusvahelistumise võimele pikaajaline mõju.

Teiseks paistab siit EASi täiesti arusaamatu usaldamatus Eesti loojate võimesse rääkida enesekohaseid lugusid. Kas oleme ikka veel ses postsotsialistlikus staadiumis, kus kõrgelt makstud kõrvaltvaataja sõnum kaalub üles tegeliku omakultuuri tundmise?

Kõige lõpuks üllatab aga lihtsalt loogikavabadus. Selle rakenduse tellija on EASi E-Eesti showroom, mis peaks tutvustama just Eesti saavutusi digivaldkonnas. Millise sõnumiga välismaalt tellitud Eesti soomaastikke tutvustav lahendus üle sätitaks – «Oleme võimekad välisturgudelt lahenduste importijad!»?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles