Vajaksime enam analüüse inimestelt väljastpoolt poliitikat – kultuuritegelastelt, ettevõtjatelt jne, kelle arvamusel on kaalu. Analüüsi kandidaatide visioonidest, eesmärkidest, kuidas nad esindaksid institutsiooni Eestis, Eestit väljapoole jne. Siin võiks olla ajakirjandus see, kes vaatab poliitikutest ja nende kauplemistest üle (justkui unustades selle kauplemise) ning proovib analüüsida, kes neist sobiks vast kõige paremini, kaaludes kõiki vajalikke eeldusi.
Ma ei taha öelda, et neid analüüse pole olnud, aga viimasest ajast, kui finiš lähenemas, ei meenu. Osakaal on kuidagi väga lehmakauplemise kajastamise poole kaldu. N-ö sobilikkuse analüüse võiks rohkem olla.
Tasuja vana isa Vahur käskis tal hoida kergelt saadud vabadust. Tal ei läinud see korda, rüütlid põletasid Metsa talu maha ja hiljem põrmustasid ka maarahva ülestõusu. Aastasadadeks jäi vabadus meie rahvale unelmaks, millest ehk vaid rehetoas vilja kuivatades omavahel vestelda.
Alles pea seitsme sajandi pärast pöördusid tuuled ja rahvas ärkas. Lauldi üheskoos «Mingem üles mägedele», asutati meiereisid ja viljamasindamise ühistuid. Suure sõja ja Venemaa languse tulemusena tõusis Pika Hermanni tippu meie rahvuslipp. Rahvas, keda oli sajandeid valitsetud, sai omaette olla. Ka Eestimaa teised rahvad said vabalt oma kultuuri edendada. Ent tulevaste okupatsioonide eelmängud korraldati nii kommunistide kui vabadussõjalaste mässukatsetes ja neid toetas osa rahvast. See osa, kes polnud millegagi rahul.