Lugejate kirjad: presidendist, ajakirjandusest, Eesti asjast ja vabadusest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinimustvalge lipu heiskamine Toompeal 24. veebruaril 2016.
Sinimustvalge lipu heiskamine Toompeal 24. veebruaril 2016. Foto: Rannar Raba

Analüüsime, kes sobib presidendiks

Olen igapäevane lehelugeja (Postimees, EPL ja Äripäev) ja jälginud ka presidendi valimisega seonduvat. Eilses lehes on teil sellel teemal juhtkiri («Presidendi-show ja ununev Eesti asi») ja üle kahe lehe ülevaade võimalikest häälte jagunemisest.

Juhtkirja lõpus jõuate teemani, mis minu arvates on oluline, et millist presidenti me vajame. Osaliselt annate parteidele mõista, et nad tegelevad ainult kauplemisega ja oma nime upitamisega. Ma sooviks siinkohal märkida, et mulle tundub viimaste kuude lehti vaadates, et ka ajakirjandus ise on läinud kaasa selle kauplemise kajastamisega, seda isegi võimendades.

Vajaksime enam analüüse inimestelt väljastpoolt poliitikat – kultuuritegelastelt, ettevõtjatelt jne, kelle arvamusel on kaalu. Analüüsi kandidaatide visioonidest, eesmärkidest, kuidas nad esindaksid institutsiooni Eestis, Eestit väljapoole jne. Siin võiks olla ajakirjandus see, kes vaatab poliitikutest ja nende kauplemistest üle (justkui unustades selle kauplemise) ning proovib analüüsida, kes neist sobiks vast kõige paremini, kaaludes kõiki vajalikke eeldusi.

Ma ei taha öelda, et neid analüüse pole olnud, aga viimasest ajast, kui finiš lähenemas, ei meenu. Osakaal on kuidagi väga lehmakauplemise kajastamise poole kaldu. N-ö sobilikkuse analüüse võiks rohkem olla.

Jaanus Kosemaa

Hoidkem oma vabadust!

Tasuja vana isa Vahur käskis tal hoida kergelt saadud vabadust. Tal ei läinud see korda, rüütlid põletasid Metsa talu maha ja hiljem põrmustasid ka maarahva ülestõusu. Aastasadadeks jäi vabadus meie rahvale unelmaks, millest ehk vaid rehetoas vilja kuivatades omavahel vestelda.

Alles pea seitsme sajandi pärast pöördusid tuuled ja rahvas ärkas. Lauldi üheskoos «Mingem üles mägedele», asutati meiereisid ja viljamasindamise ühistuid. Suure sõja ja Venemaa languse tulemusena tõusis Pika Hermanni tippu meie rahvuslipp. Rahvas, keda oli sajandeid valitsetud, sai omaette olla. Ka Eestimaa teised rahvad said vabalt oma kultuuri edendada. Ent tulevaste okupatsioonide eelmängud korraldati nii kommunistide kui vabadussõjalaste mässukatsetes ja neid toetas osa rahvast. See osa, kes polnud millegagi rahul.

Hilisemad okupatsioonid näitasid, et need mõlemad olid hullemad kui vabariigi aeg. Palju süütuid inimesi hukkus või saadeti ära kaugele maale. Nende hulgas oli nii mõnigi endine mässaja. Ja siis, pärast uusi orjaaegu, saabus 25 aastat tagasi uus vabadus. Taas ühinesid vaprad mehed ja naised nagu Vabadussõjas, et nüüd uute meetoditega tuua rahvale uuesti kallis vabadus.

Muidugi oli hulgas ka palju neid, kes taotlesid vaid omakasu. Või siis kättemaksu. Revolutsioon tõi kaasa osaliselt ka kõikelubatavuse. Kasvas organiseeritud kuritegevus, makse maksid ainult lihtinimesed, keegi ei küsinud rikastelt, kust nad esimese miljoni said. See on vist iga revolutsiooni puhul paratamatu nagu ka see, et revolutsioon hakkab õgima oma lapsi. Kui Vargamäe jõgi alla lasti, said Oru ja Kassiaru sellest hoopis rohkem kasu kui asja algataja Mäe talu. Ometi teab iga kooliõpilanegi, et algatajaks oli Indrek Paas. Nii on olnud ka suuremate asjadega meie ajaloos. Hoidkem oma vabadust, mis pole küll kergelt saadud, aga seda enam väärtuslik.

Jaanus Riimets

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles