Andres Kraas: uued tööstuspargid Ida-Virus – nagu surnud sea nuumamine (1)

Andres Kraas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Kraas
Andres Kraas Foto: Erakogu

Miks pumbatakse raha uutesse Ida-Viru tööstusparkidesse, kui paljud praegusedki seisavad, küsib äsja EASi vastava rahastamisotsuse vaidlustanud Eesti Kaevandusmuuseumi direktor Andres Kraas (IRL).

Jaanipäeva eel tegi EAS teatavaks piirkondliku konkurentsivõime tõstmise (PKT) projektide rahastamise otsused. Ida-Virus toetati muuhulgas ka kolme tööstuspargi arendamist, kokku 4,91 miljoni euro eest. Kõik kolm objekti kuulusid Sihtasutusele Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus, mille omanik on reformierakondlane Teet Kuusmik, kes oli juba ammu, enne raha eraldamise otsuse teatavaks tegemist, ehitushanked läbi viinud ja hanke võitjad välja kuulutanud.

Kuigi seadus seda ei keela, on hangete läbiviimine enne rahastamistulemuste selgumist üsna ebatavaline ja riskantne, sest negatiivse otsuse korral tuleb firmal hanke korraldamise kulu korstnasse kirjutada. Üldiselt ärimehed sellist riski niisama ette ei võta, eriti mitte siis, kui teatakse, et mainitud objektid asuvad maavalitsuse poolt EASile esitatud rahastamissoovituste pingereas tagumiste hulgas. Kas tööstusparkide ja nende omaniku eelistamise näol oli tegemist heade äritavade ja ausa konkurentsivõime eiramisega või millegi muuga – jäägu see asjaomaste instantside analüüsida.

Praegu on PKT toetuste väljamaksed peatatud, sest Eesti Kaevandusmuuseum on EASi otsuse vaidlustanud. Vaide fookuses pole mitte toetuse saajad, vaid need, kes toetust jagasid, sest EASi otsuse vormiline külg on vigane ja põhjendused vasturääkivusi täis. Sestap ei maksa oponentidel kohe hakata paralleele tõmbama ühe teise looga, kus viinamarjad hapuks osutusid.

Kuid toetusesaajate nimekirjast hoopis olulisem on leida vastus küsimusele, kas Ida-Virumaale on ikka rohkem tööstusparke vaja.

Tööstusparkide ümber on lokku löödud juba ligi kümme aastat. Seda on ühel või teisel moel teinud kõik erakonnad, kes püüdnud idavirulaste poolehoidu ja südant võita. Alul tundus kõik olevat nagu päris, kuigi fantaseeriti enneolematute investeeringute tulvast, kümnetest tuhandetest uutest töökohtadest, elatustaseme kiirest tõusust, eestimeelsuse kasvust jpm.

Mis sellest kõigest praeguseks saanud on? Aus vastus oleks, et ei ole suurt midagi saanud! Kui väiketootjad kõrvale jätta, siis pole Ida-Virumaale saabunud ühtegi arvestatavat suurinvestorit ei idast ega läänest. Äkki nii ongi parem, sest uute tööstuskomplekside jaoks kohapealt tööjõudu niikuinii eriti võtta ei ole. Inimesi jääb Ida-Virus järjest vähemaks ja uusi pole kusagilt juurde tulemas. Noortest paljud lahkuvad ja kohale jäänud rahvas vananeb.

Enamik suurettevõtetest koondatuid on umbkeelsed ning keskealised või vanemad, kelletaolistega pole tänapäevast kõrgtehnoloogiat kasutaval tööstusel midagi peale hakata. Juba praegu on suur osa tippjuhte ja spetsialiste imporditud.

Tean, millest räägin, sest olen ise ka üks neist ja seisan aeg-ajalt samasuguse probleemi ees. Vaatamata sellele, et Ida-Virumaal on töötuse protsent Eesti keskmisest kõrgem, on uue töötaja leidmine alati paras peavalu, eriti kui tegemist on spetsialistiga. Kaevandusmuuseumil kulus peavarahoidja leidmiseks üle poole aasta ja lõpuks tuli vastava ala spetsialist ikkagi Tallinnast kohale tuua.

Vajaliku tööjõu puudumisega on Ida-Virumaal pidanud kokku puutuma paljud suurettevõtted. Ka Eesti Energia, kes Auvere elektrijaama valmis ehitamiseks oli sunnitud palkama massiliselt tööjõudu Rumeeniast ja Bulgaariast ning mitte ainult sellepärast, et neile vähem palka maksta, nagu Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson «Aktuaalses kaameras» väitis, vaid eelkõige ikka seetõttu, et kohapeal inimesi napib.

Mis tööstusparke puudutab, siis neid on Ida-Virumaale siginenud nagu seeni pärast vihma. Tööstusparke pidavat olema juba üle poolesaja, kui palju täpselt, on esmapilgul raske öelda, sest paljudes kohtades ei toimu mitte midagi.

Et asjast selgemat ettekujutust saada, istusin autosse ja sõitsin Narva, Sillamäe, Jõhvi, Kohtla-Järve ja Kiviõli ümbruse oletatavad tööstuspargid läbi. Tulemus oli küll vaheldusrikas, kuid üldjoontes siiski üsna masendav.

Ainult vähestel tööstusaladel oli näha, et arendus tõesti toimib. Neil juhtudel oli põhiliselt tegemist rahvusvaheliselt tuntud firmade logistikakeskuste, tanklate, autoäridega jms. Paljudes tööstusparkides aga lokkas rinnuni kõrguv malts. Maa seest paistsid sinna paigaldatud kommunikatsioonid, rohtunud teede ääri palistasid kaablid ja elektripostid. Kogu see kraam ootas pikisilmi rikkaid investoreid, kuid nende asemel tulid hoopis vargad, kelle rüüste tagajärjed olid mitmes paigas selgesti näha.

Oli ka selliseid tööstusalasid, mis nägid välja nagu sea songermaa ja kus polnud üldse midagi tehtud. Osa tööstusparke jäi aga sootuks üles leidmata, sest ümbruskonnas polnud midagi, mis nende olemasolule oleks viidanud.

Neile, kes ikka veel ei usu, et praegusel kujul tööstusparkidesse raha pumpamisega on tegemist surnud sea nuumamisega, soovitan lugeda Ida-Virumaa kohalikku pressi, eriti aga Gerli Romanovitši artiklit 26. juuli Põhjarannikus. Kogu lugu lühidalt resümeerides saab selgeks, et pahandused tööstusparkide rahastamise ümber käivad juba aastaid ning tänaseks nõuab EAS tegemata jäänud tööde eest MTÜ-lt Virumaa Tööstuspark tagasi ligi pool miljonit eurot. Viimane aga süüdistab EASi konkurentsi mõjutamises ja keelatud riigiabi andmises eespool mainitud Teet Kuusmiku firmale. Nagu öeldud, skandaal alles kogub tuure ja pole teada, millega see kõik lõpeb. 

Miks ja kelle huvides selline skeem ikka veel toimib? Nii mulle kui ka enamikule Ida-Virumaa rahvast ja ettevõtjatest jääb täiesti arusaamatuks, milleks on vaja rajada juurde uusi tööstusparke, kui olemasolevaidki pole siiani planeeritud mahus tööle saadud.

Ida-Virumaal võiks Euroopa maksumaksjate rahaga suuri asju korda saata, selle asemel et miljoneid tuimalt maasse kaevata ja läbikukkunud tööstuse arengu poliitikat iga hinna eest reanimeerida. 

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles