Joan Cook: miks paljud meist räägivad traumast alles pika aja möödudes?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Afganistani sõja veteran Peter Cosgrove'i soomuk sõitis üle lõhkekeha ning pärast seda pidi mees toime tulema nii vigastuste kui posttraumaatilise stressi sündoomiga. Vaimse tasakaalu häiritust tundes haarab ta nüüd pliiatsid ja joonistab.
Afganistani sõja veteran Peter Cosgrove'i soomuk sõitis üle lõhkekeha ning pärast seda pidi mees toime tulema nii vigastuste kui posttraumaatilise stressi sündoomiga. Vaimse tasakaalu häiritust tundes haarab ta nüüd pliiatsid ja joonistab. Foto: SCANPIX

Traumast ja selle põhjustanud olukorrast räägivad inimesed sageli alles pika aja möödudes, ent rääkimine ja kuulajate toetus võivad sellises olukorras paranamisele palju kaasa aidata, kirjutab Yale'i ülikooli psühhiaater Joan Cook veebiväljaandes The Conversation.

Kui kauaaegne Fox Newsi uudisteankur Gretchen Carlson andis 6. juulil sisse seksuaalse ahistamise hagi kanali endise ülemuse Roger Ailesi vastu, polnud avalikkuse reaktsioon just eriti lahke. Väljendati umbusku ning esitati väiteid, et ta on oma loo välja mõelnud kättemaksuks vallandamise eest.

Paljud küsisid, et kui asi oli nii halb, siis miks ta sellega varem avalikkuse ette ei tulnud?

Traumapsühholoogina tean, et tema käitumine vastab mitme teise naise omale, kes on kogenud erinevaid seksuaalse rünnaku vorme. Paljud naised ei räägi sellest kaua kellelegi, kui nad üldse räägivad. Harilikult ei teavita nad ka sellistest kogemustest avalikkust või ametivõime, näiteks politseid.

Inimesed peaksid aru saama, et selline viivitus on traumaatilisi sündmusi kogedes või neist kuuldes normaalne ja kehtib nii seksuaalse rünnaku, ahistamise kui paljude teiste traumaatiliste sündmuste puhul.

Toetamine on lohutav, süüdistamine mitte

Kui midagi halba juhtub – olgu see siis tüli lähedase inimesega, tühi kumm või negatiivne kommentaar tööl või koolis –, tahaksime kõik pöörduda mõne lähedase inimese poole ja neile sellest rääkida. Me soovime neilt kinnitust oma vaatenurgale ja vahetevahel ka abi probleemi lahendamisel. Meile meeldib eriti, kui see inimene ütleb meile, et tegemist on kehva olukorraga ja meie pole selles süüdi.

Meilt väärikust röövida ohustavate traumaatiliste sündmuste – näiteks füüsiline või seksuaalne rünnak, koduvägivald või lahingutegevus – järel inimesed tavaliselt teistele sellest ei räägi. Paljud trauma üle elanud ei räägi endaga juhtunust kas mitte kunagi või ootavad enne väga kaua. Selle põhjused on mitmesugused ning nende seas on tõenäoliselt häbi, ohvriks olemise kujuteldav stigma, mineviku halvad kogemused millegi rääkimisel ning hirm hukkamõistu või süüdistuste ees. Kui tegemist on seksuaalse ahistamise kaebuse esitamisega, kardavad naised ka oma töökoha, ametikõrgenduste või ametisse määramiste kaotust.

Samu tulemusi on näha ka riiklikus uuringus, mis küsitles naisi trauma ja vaimse tervise osas. Üle neljandiku küsitletud naistest, keda lapsena vägistati, ei olnud sellest enne uuringu käigus toimunud intervjuu kellelegi rääkinud. Peaagu 50 protsenti naistest, keda oli vägistatud, ei rääkinud rünnakust enne, kui möödas oli vähemalt viis aastat.

Mõne jaoks on oma traumast rääkimine esimene samm paranemise poole. Teiste jaoks võib kogemuse jagamisel saadav võimalik negatiivne reaktsioon olla taastumist kahjustav. See võib neid panna endasse sulguma ja lukustada saladustelaeka kas igaveseks või vähemalt väga pikaks ajaks. Nice'i terrorirünnakule või Dallases ja Baton Rouge’is toimunud tulistamistele sarnaste sündmuste vahetu kogemine võib omada sarnast mõju.

Aastaid tagasi oli mul rõõm töötada Teise maailmasõja endiste vangidega. Üks neist ütles mulle, et peagi pärast vangistusest pääsemist küsis üks tuttav temalt: «Miks sa sakslastele alistusid?»

See tundus endisele sõjavangile süüdistusena – ohuna tema hinnangutele ja käitumisele – ning lõppes tema jaoks aastatepikkuse vaikimise ja eraldatusega.

Peaaegu viis aastakümmet hiljem istus see meie riigi eest vapralt võidelnud imeline mees rühmateraapias. Ta oli silmanähtavalt endast väljas ja karjus: «Ma oleksin pidanud ütlema: «Sina oleksid ka alistunud, kui su pea poole oleks suunatud Saksa Luger.»»

«Ma tean täpselt, kuidas sa end tunned!» – mitte eriti

Kahjuks on taktitundetud vastused traumadest rääkimisele harilikud. Mu patsiendid räägivad, et sageli on inimeste esimesteks sõnadeks väited nagu «Ah, see pole midagi hullu,» või «See juhtus minevikus, las jääb sinna» või «Kas päriselt ka juhtus nii?» või «Ah, saa üle.»

Muidugi ei ole vaid teiste sõnad ainsaks, mis võivad enese avamise kogemuse kahjulikuks muuta. Takistusi võivad tekitada ka mitteverbaalsed sõnumid, sealhulgas halb silmside, negatiivne kehahoiak ja füüsiline kaugus.

Lisaks teistelt saadavatele verbaalsetele ja mitteverbaalsetele sõnumitele on enese avamisele veel takistusi. Näiteks lapsed, kes on kogenud erinevaid väärkohtlemise vorme – sealhulgas füüsilist, seksuaalset või emotsionaalset – või hooletussejätmist või pealt näinud koduvägivalda, kirjeldavad häbi, sotsiaalse toe kaotust ja ebakindlust oma kogemustest rääkimise mooduse ja usaldusisiku valikul.

Enamik lapsi ütles, et eelistavad sellistest traumadest pigem rääkida vanematele või õdedele-vendadele kui professionaalidele, kuid paljudel neist puudusid armastavate kõrvade ja südametega perekonnad. Kui väärkohtlejaks oli pereliige, seisis ohver usaldusisiku leidmisel veelgi suuremate takistuste ees, rääkimata siis vastuvõtlikkusest ja reaktsioonist nende loole.

Iraagi ja Afganistani sõdadest naasvate relvajõudude liikmete seas oli positiivne suhtumine oma kogemustest rääkimisse kõige tugevamaks positiivse psühholoogilise kasvu ennustajaks. Oma traumadest rääkida tahtvad veteranid suutsid palju paremini oma kogemusi läbi töötada kui need, kes keeldusid jagamast. See kinnitab traumauuringutele juba kaua teada olevat: traumast toetavalt rääkimisel on kasu nii füüsilisele kui vaimsele tervisele, isegi kui sündmustest on juba varem räägitud.

Kuulamine on armastuse ja mõistmise märk

Teadlastena on meie üheks ülesandeks teha kindlaks, mida peaks toetav reaktsioon traumast rääkimisele tähendama, ning seejärel õpetada pereliikmetele ja sõpradele, kuidas abivajajatele sellist tuge pakkuda. Kas on võimalik panna kirja reaktsioon, mis on nii siiras kui tõhus olukorras, kus sõber või pereliige räägib mõnest kohutavast sündmusest?

Innovatiivse kujundusega uurimuses vaatlesid psühholoogid Oregoni ülikoolis väärkohtlemisest rääkimise väljaõppe mõju. Üle 100 sõbrapaarile määrati suvaliselt roll (rääkija või kuulaja) ja olek (eksperimentaalne või kontroll).

Rääkijatel paluti jagada sõbraga hetke, mil nad tundsid end mõne lähedase inimese poolt halvasti koheldud – inimese poolt, keda nad usaldasid, kellest hoolisid, kellest sõltusid. Eksperimentaalse grupi kuulajatele õpetati tõendipõhiseid mooduseid oma sõbra verbaalseks ja mitteverbaalseks toetamiseks, sealhulgas näiteks teemavahetuse vältimist, vaikuse lubamist, enda kogemuse asemel teise inimese omale keskendumist ning nende tugevuste väljatoomist.

Sellise lühikese ja lihtsasti omandatava sekkumise osaliseks saanud kuulajad näitasid üles palju vähem mittetoetavat käitumist kui kuulajad kontrollgrupis.

Spetsiifilisest traumast rääkimine ei ole kerge, olgu me siis jagaja või kuulaja rollis. Rääkimata jätmine või rääkija mittetoetamine on vägagi tõenäoliselt halb meie heaolule ja ebatervislik meie peredele ja kogukondadele.

Küsige kasvõi Gretchen Carlsonilt.

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles