Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: kolm kõnet isamaale

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Päeva karikatuur | FOTO: Urmas Nemvalts.

Ligi 150 aastat on möödunud sellest, kui Carl Robert Jakobson pidas Tartus Vanemuise seltsis esimese oma kolmest isamaakõnest. Tagantjärele võib öelda, et Jakobsoni esimene isamaakõne andis eestlastele tagasi selle, mis neilt oli kunagi jõuga võetud: nende enda ajaloo.

Jakobson visandas Eesti ajaloo rahvusliku narratiivi alused ning tema käsitlus vormib seda, kuidas me näeme oma maa ja rahva minevikku paljus tänaseni. Kesksel kohal selles on vabadus, selle kaotamine ja pingutused selle tagasi võitmiseks. Jakobson jagas meie ajaloo kolmeks: valgusajaks ehk ristisõdadele eelnenud muistseks vabadusajaks, sajandeid väldanud pimedusajaks, mil elati saksakeelse aadli ikke all, ja koiduajaks, mis pidi olema üleminek uuele vabadusajale. Iseseisvus on kogu jakobsonliku Eesti ajaloo kulminatsiooniks ja lõpp-punktiks, mida tema enda silmad paraku kunagi ei näinud.

See, et Postimees otsustas Paides toimunud arvamusfestivali lavale tuua jälle kolm kõnet isamaale, pole juhus. Parafraseerides meie rahvuseepost, möödub peagi 25 aastat ja kahe aasta pärast sada aastat ju sellest, kui Kalev koju jõudis, et oma lastele jälle õnne tuua. Ärkamisajal, mil ka Jakobson pidas oma kõned, oli isamaast kirjutajaid ja kõnelejaid palju, kuid praegu, uuel vabadusajal, räägime me isamaast liiga vähe. Võib-olla seepärast, et neid tundeid ja mõtteid on raske sõnadesse panna. Maailm ja Eesti tema sees elab uuel murranguajal, seetõttu on täna aeg isamaast ja tema tulevikust rääkida kõige õigem.

Seekord ei astunud kolme isamaakõnega üles üks, vaid ka kõnelejaid oli kolm: kirjanik Sass Henno, Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid ning Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak. Kõnelejate taust on erinev, nagu ka elualad, millel need inimesed on iga päev tegevad, ning see peegeldub kahtlemata ka isamaakõnedes.

Kes vaatab rohkem või vähem minevikku, kes olevikku, kuid nende ühisnimetaja ning kõige olulisem ja ühtlasi ühine joon Jakobsoni omaaegsete kõnedega on pilk tulevikku. See on oluline, sest just tulevikupildi formuleerimine on see, mida rahvas oma eliidilt ootab. Nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Kui eliit sellega hakkama ei saa, on tulemuseks kriis ja üldine ebakindlus, kuna eliidil on vähemalt ideaalis kanda ühiskonna stabiilsuse tagaja koorem.

Kaljulaiu, Henno ja Pohlaku pilkudes kajab ühteaegu nii sügavat muret kui ka armastust ja lootust. Ja usku, et meis kõigis jätkub ka tulevikus elujõudu ja vabadusejanu, nagu meie eelkäijatel. Nagu ütles Sass Henno oma isamaakõnes – valgus pole kuhugi kadunud.

Tagasi üles