Ei ole põhjust arvata, et riigireetmises kahtlustatav Herman Simm oli ainuke inimene, kes osavalt Eesti riiki petta oskas. Kaitsepolitsei peab kiiresti tuvastama, kas uks saladuste juurde, mida Simm pea kümme aastat Vene eriteenistustele avali hoidis on nüüd lõplikult lukus. Need on Eesti eriteenistuste endise esikoordinaatori ning praeguse Vabariigi Presidendi kantselei direktori Rainer Saksa peamised märksõnad oma elu esimeses intervjuus, mille ta nõustus andma Postimehele.
Paneme esiteks paika terminid. Kas riigireetmises kahtlustatav Herman Simm on pigem spioon või luuraja?
Ei kumbki. Spioon ja luuraja oleks Simmi puhul ilmselge ilukirjanduslik liialdus. Simm ei ole kunagi olnud luuraja Eesti riigi mõistes. Simm on prokuratuuri ja kaitsepolitsei [kapo] kahtlustuse järgi teise riigi kasuks töötanud Eesti riigi ametnik.
Kui ta ei olnud James Bond, siis millise maailma luureklassikast teada-tuntud tegelasega te Simmi võrdleksite?
Kui te nii väga soovite, siis ilukirjanduslikult – ja väga meelevaldselt – võib teda ju mingis mõttes võrrelda Vassili Mitrohhiniga. Kumbki ei olnud luuraja, vaid mõlemad olid tehnilised töötajad. Mitrohhin oli KGB arhiivitöötaja ja Simm Eesti riigikaitse saladuste hoidja.
Ehk NATO süsteemi järgi National Security Authority [NSA] – riikliku julgeoleku volitatud esindaja.
Mõlema mehe käest käisid lihtsalt läbi ülisalajased dokumendid?
Just. Simm vahendas dokumente ja pidas nende üle arvet. Rahvakeeli öeldes oli Simm postkontori ülem.
Kui Mitrohhini käest käisid läbi KGB luureoperatsioone ja agentuurivõrku puudutanud dokumendid, siis Simmi käest millised paberid?
Ükski säärane dokument tema käest küll läbi ei käinud.
Seega, võimalus, et Simm võis lekitada infot NATO, ELi või Eesti luureoperatsioonide ja nende agentide kohta, on juba eos välistatud?
See peaks olema välistatud. Ma ei saa anda pead, kuid oleks väga kummaline, kui ta olnuks sellistest asjadest teadlik. Simm ei saanud niisugust infot näha.
Millist infot siis Simm valdas ehk mis peitub selle müstilise tähtedeühendi NSA taga?
NSA-l on kaks põhilist ülesannet. Esiteks – kui mõni välisriik või NATO ja EL soovivad Eestiga vahetada salajast infot, siis määratakse kindlaks see «postkast» ehk riigi volitatud isikud ja asutus, kes seda kindlate reeglite alusel vahendavad. Mis aga ei tähenda siiski, et kogu riikidevaheline info käib läbi NSA. See võib toimuda ka muid kanaleid pidi.
NSA teine roll on väljastada lubasid Eesti ametnikele, kes soovivad ligipääsu NATO ja ELi salastatud teabele. Ent ma rõhutan, NSA ise ei tee nendele ametnikele taustauuringut, vaid lähtub kaitsepolitsei taustauuringust ja otsusest.
Millised dokumendid Simmi postkastist läbi käisid?
Valdavalt puutus ta kokku üksnes paberdokumentidega, sest e-kanalite kaudu eriti salastatud materjale ei saadeta. Kui palju dokumente nädalas, kuus või aastas Simmi käes läbi käis, mina ei tea ega tohigi teada, sest see register on salajane.
Aga kui te vaatate seadusi, siis valdavalt käisid Simmi sõrmede vahelt läbi kaitsepoliitikat puudutavad materjalid ehk kaitseministeeriumis või siis vähemal määral teistes ministeeriumites sündinud materjalid, mis edastati tema kaudu NATO-le, ELile või riikidele, kellega Eesti on sõlminud salastatud teabe vahetamise lepingud. Ja ka vastupidi.
Ehk siis rahulikult võib magada üks minister, kes kahtlustas, et Simm võis pääseda ligi tema mitme aasta mobiilikõneeristustele, pangakonto väljavõtetele ning millele kõigele veel, kui Simm mahitas teda tegema endale riigisaladuse luba?
Jah, ta võib rahulikult magada. Kui kapo andis ükskõik kellele riigisaladuse loa, siis Simm selle protsessi käigus kogutud eraisikuliste andmetega kokku ei puutunud. Neid andmeid tal mingil juhul ei olnud.
Kaitsepoliitika dokumentidest rääkides võis aga Vene eriteenistuse jaoks kindlasti väga magus olla info Eesti relvatehingute kohta. Näiteks dokumendid läbirääkimistest, mille tulemusena ostis Eesti kaitsevägi Soomelt 2004. aastal 60 Pasi soomukit?
Kui Soomega vahetati sellist infot, siis tõesti, neile ta pääses ligi. See on illustreerivas võtmes hea näide.
Spekuleerime – kas Pasi tehingu kuum eelinfo oleks Simmi salajast leivaisa huvitanud?
Pole mõtet spekuleerida. Venemaad ja tema eriteenistusi huvitab absoluutselt kõik. Eesti ja siin toimuv on nende kõrgendatud huviobjekt.
Miks see nii on?
Esiteks mõistetavad põhjused – oleme nende naaberriik, siin on suur vene kogukond jne. Ent põhiliselt siiski seetõttu, et Venemaa käsitleb NATOt potentsiaalse ohuallikana. Samuti ei ole Venemaa nõus paljude Eesti sise- ja välispoliitiliste valikutega.
Et neid valikuid vaidlustada ja suunata endale soodsamas suunas, on vaja ülimalt head ja värsket taustinfot absoluutselt kõige kohta. Venemaa soovib pidevalt olla võimalikult hästi informeeritud. Sellest ka kõrgendatud uudishimu, mille rahuldamiseks kulutatakse uskumatult palju raha.
Ja selle rahaga värvataksegi inimesi, kes neile võimalikult palju infot jagaks?
Mõistagi üritatakse ka seda teha.
Väljend «absoluutselt kõik» kõlab siiski uskumatult. Vaevalt et Vene luurajad on valmis spordiinfo eest maksma?
Kui jätame kõrvale kultuurielu, siis absoluutselt kõik muu, mis puudutab Eesti välis-, sise-, julgeoleku-, majandus-, haridus- ja rahvastikupoliitikat, on neile oluline. Seda nad hangivad nii palju kui võimalik. Nii salajastest kui ka avalikest kanalitest.
Tõene on siis väide, et aastaid tagasi suutsid Eesti ametnikud ühe operatsiooni käigus Vene kolleegidele müüa isegi dokumendid, mis rippusid avalikult üleval internetis?
(Muheleb.) Ükski ametkond ei tööta perfektselt ja eks nad vahel tee väikeseid rumalusi. Tõesti, on olnud ka juhtumeid, kus nad olid valmis ostma materjale, mida võib leida avalikest allikatest ehk netist. See muidugi ei teinud neile au ja näitas, et ega nad Eesti eluga eriti kursis polnudki.
Aga... Vene luureteenistuste professionaalsus on aastatega märgatavalt tõusnud. Nad võivad teha pealtnäha rumalusi ja teilt praegugi mõne netist pärit dokumendi osta, ent sel tehingul võivad olla teie jaoks märksa kurvemad tagajärjed. Võite sattuda mängu, mida võidakse teie vastu ära kasutada.
Kui kurvad on Simmi väidetavalt kümme aastat kestnud topeltmängu tagajärjed Eestile?
Seda kahju hinnatakse. Kuid... Ei tohi langeda masendusse, et nende aastate jooksul tehtu, millest Simm oli teadlik, tuleb nüüd kõik nurka visata ja ümber teha. Väga paljud asjad, mida tema käest läbi käinud dokumendid puudutasid, on nüüdseks avalikud ja niigi teada.
Samas on see kahju piisavalt suur juba ainuüksi rahaliselt. Teisisõnu, midagi tuleb uuesti teha, midagi ümber ehitada, midagi ümber korraldada ja nii edasi. Seda, nagu ma aru saan, praegu ka väga aktiivselt tehakse. Kahju hoopis tõsisem pool on see, et kuigi Simmi juhtum pole luuremaailmas harukordne, on teatud liinis Eesti riigi usaldusväärsus kahjustada saanud. See usaldus tuleb kiiresti taastada ja kapo põhiline ülesanne on selgitada välja, kas salauks n-ö postkasti on nüüd lõplikult lukus.
Kahtlustate, et Simm võis oma postiljonide seast kaasosalisi värvata?
Minul sellist infot ei ole. Ma räägin hüpoteetiliselt.
Ütlesite, et Simmi paljastamise järel tuleb midagi uuesti üles ehitada.
Vaadake... Simm ehitas üles – ja muuseas, pealtnäha suhteliselt kiiresti ja edukalt – riigisaladuse kaitse süsteemi kaitseministeeriumis ja osales selle ülesehitamisel veel mõnes teises asutuses. Riigisaladust kaitsvad igasugused tehnilised meetmed töötavad hästi siis, kui teised inimesed ei pääse neile ligi. Ehk siis – me ei pea nüüd vahetama aknaid ja uksi, vaid vaatama üle teatud tehnilised seadmed, mõned administratiivsed korrad jne.
Ehk nagu kunagi ameeriklased pidid Moskvas maha lammutama neile antud saatkonna ja ise uue maja ehitama, sest hoone oli ehitatud lutikaterohkest nn mikrobetoonist?
Täpselt. Vaevalt et praegusel juhul on tegu pealtkuulamisseadmetega, aga paratamatult tuleb läbi vaadata kõik need tehnilised ja igasugused muud meetmed, mida on rakendatud riigisaladuse kaitseks ja kus Simm on «ehitajana» juures olnud.
Kahjust rääkides. Kas teie andmetel käisid Simmi käest läbi ka sellised punase templiga dokumendid, mille võimalik lekkimine Venemaale tekitab teis õudusjudinaid?
Õudustunde tekitaks see, kui Simmi tegevuse tõttu sattunuks ohtu mõne inimese elu. Et seda pole minu andmetel juhtunud, siis kõik muu on selline, mida annab parandada. Jah, see ei ole väga meeldiv tunne ja teadmine, kuid kõike annab parandada.
Oli Simmil üldse õigus tema käest läbi käinud dokumente lugeda?
Lugema pidi ta paratamatult, et tuvastada dokumendi autentsus ja kanda see registrisse. Simm oli kui suurfirma tippjuhi sekretär, kes võis läbi lugeda ettevõtte kogu sissetuleva ja väljamineva kirjavahetuse. Kahjuks!
Kui Mitrohhin tassis KGB arhiivist salainfot esialgu välja oma mälus ning hiljem juba ümberkirjutatud märkmetena püksisääres, siis kuidas Simmiga oli? Võis ta salastatud dokumente majast välja viia?
Ei. Seaduses ettenähtud põhjuseta mitte mingil juhul. Kuid ega ma ka ei tea, kuidas ta salastatud teavet edastas. Kas suulise ümberjutustuse või kopeerimise või märkmete abil.
Sellises salajases postkontoris on koopiamasinatel kindlasti logiraamat?
Kindlasti on kapo selle andmed juba kindlaks teinud. Tundub, et dokumentide vargusega ei saa Simmi puhul siiski tegemist olla, sest siis oleks ta kohe vahele jäädud.
Samas käis Simm palju väliskomandeeringutes NATO või ELi peakorterites ning just tema korraldas välisriikidega salastatud teabe vahetamise lepingute sõlmimist. Ehk oli Simmil portfell siis lennukile astudes pidevalt saladustest kummis, sest väidetavalt kohtus ta oma kontaktisikuga üksnes välismaal?
Vaat siin on küll range kord, mida peab järgima. Kui teisele riigile on üleandmiseks mõeldud dokumendid, siis midagi enamat kaasas olla ei tohiks. Loo teeb aga kurvaks see, et kui te võrdlete seda Mitrohhiniga, siis teda kontrolliti igal õhtul arhiivi uksel. Simm töötas sellisel kohal, kus ta ise kontrollis teisi. Seda ei kontrollinud aga keegi, mis paberid tal töölt lahkudes portfellis olid. Ei saanudki kontrollida.
Ehk ta tassiski siis ülisalajasi dokumente tuima näoga kopeerimiseks koju, nii nagu viis salajased dokumendid koju endine kaitseminister Margus Hanson?
Teoreetiliselt oli tal see võimalus olemas, kahjuks. Kas ta nii tegi, ma ei tea. Seda aga teha ei tohi ja see on väga karmilt karistatav.
Järsku Hansoni kaasus oligi Simmi taotluslikult tekitatud korralagedus, millega vabandada ka oma salastatud dokumentide kojutassimist, kui keegi peale satub?
Igapäevaselt jättis Simm vähemalt mulle mulje, et ta jälgib väga tõsiselt ja rangelt kehtivatest reeglitest kinnipidamist. See on ka üks põhjus, miks teda peeti suhteliselt heaks spetsialistiks. Administratiivset tööd tegi ta hästi, ta kehtestas NATO nõuetele vastava korra, jälgis nende nõuete täitmist, ja kui jätta kõrvale üksikud juhtumid, siis riigisaladuse korra vastu eksiti suhteliselt vähe. Ehk siis – näiliselt oli kõik suurepärases korras.
Kes teda ennast siis kontrollis?
Teda sai kontrollida ainult kapo.
Teie andmetel kapo kontrollis teda?
Raudselt. Nii selles mõttes, kas salastatud teabe kaitse kord toimib, kui selle kaudu, et väljastati talle riigisaladuse lubasid.
Ometi suutis Simm väidetavalt kümme aastat rahulikult riiki reeta?
Sellel asjal on kaks poolt. Esiteks – see asi on lõpuks avastatud. Inimene jäi vahele. Kümned skandaalsed kuriteod on avastatud alles aastaid hiljem.
Teiseks – olukorraga ei saa olla rahul ja ennast ei tohi lohutada ainult selle mõttega, et see oli üks osav inimene, kes väga osavalt pettis. Ilmselgelt peab ka kapo oma tegevust kriitiliselt hindama ja selles valdkonnas toimuva põhjalikult läbi analüüsima ning järeldused tegema, et edaspidi seesugused ohud miinimumini viia.
Millised võimalused olid kapol üldse Simmi varem paljastada?
Rumal jääb vahele ka täiesti süütus olukorras ja osav inimene suudab protsessi pikendada. Ma siiski usun, et Eesti riiki pole võimalik sel moel lõputult reeta. Kui vaadata riigisaladuse loa taotlemise skeemi, siis siin toimivad kaks pealtnäha vastandlikku põhimõtet: inimese eraelu puutumatus ja riigi julgeoleku huvid. Tagada julgeolekut samal ajal kellegi eraelu riivamata on väga keeruline, kulukas ja aeganõudev.
Kapol on õigus riigisaladuse loa andmise protsessi käigus uurida isiku tausta kolme kuu vältel, Seejuures ei tohi kapo kasutada kellegi suhtes ebaproportsionaalseid jälitusmeetodeid põhjendatud kahtluseta. Nüüd aga mõelge, kui paljudele väljastab kapo aastas riigisaladuse loa, ning kujutage ette – kui nad hakkaks kõiki süstemaatiliselt põhjalikult kahtlustama ja jälitama, siis see ei oleks normaalne. Neil ei jätkuks selleks ka inimesi, aega ega vahendeid.
Ma ei taha öelda, et Simmi dekaad topeltmängurina oli normaalne. Ei, vastupidi, see on ebanormaalne. Kuid me ei saa muuta Eestit ka totaalseks politseiriigiks, kus kogu aeg kõiki kahtlustame ja kõiki jälitame.
Järsku Simm elas need kolm kuud, mil ta teadis, et teda enne riigisaladuse uue loa andmist kontrollitakse, pea liiva all, ning mängis ausat Eesti riigi kodanikku, kellel polnud ühtegi kahtlast kontakti?
Jah, näiteks.
Ometi, nagu nüüd selgub, oli juba 2002. aastal selge, et kusagilt Eesti kaitsesüsteemidest lekib Venemaale olulist infot?
See vastab mõnes mõttes tõele. Mäletan neid kahtlusi. Ent see oli kaudne oletus, mille kohta polnud ühtegi konkreetset või selget vihjet. See oli lihtsalt inimeste mõttetöö vili.
Mis sellisele kahtlusele põhjust andis?
Seda ma kahjuks öelda ei saa. Kuid see on nagu ilmaennustus, et kui pilved on hallid, siis on vihma oodata.
Kas Simm oli teie perioodil kapo kahtlusaluste ringis?
Ei tea, et oleks olnud. Minule ei ole keegi kunagi ühtegi nime nimetanud. Ja ma olen kindel, et kuni konkreetse operatsiooni käivitamiseni ei kahtlustanud mitte keegi, et just Simm võiks töötada mõne välisriigi kasuks. Kui keegi praegu nii väidab, siis on põhjust selles väites tõsiselt kahelda.
Ei olnud nii, et Stenbocki majas istusid teie kabinetis koos eriteenistuste tipud ja arutasid kriisiplaani, kuidas mutt tema salakäigust üles leida?
Ma rõhutan, et kapo töötas selle kahtluse kallal pidevalt, aga nende töömeetodid enamasti välistavad oma tööinfo jagamise väljapoole ametkonda. Seega ei saanud keegi olla väljaspool kaitsepolitseid sellisest tegevusest informeeritud.
Olete nõus, et võib-olla uinutas kapot Simmi puhul tõik, millest alles nüüd räägitakse, et ta oli mingis mõttes oma isikuomadustelt ja hoiakutelt veidrik ja lastekeeli totu?
Need, kes nüüd räägivad, et Simm oli mõttetu töömees… Ega see neile endile väga palju au ei tee, sest kui ta olnuks kõlbmatu, siis ei oleks teda sel ametikohal ka hoitud.
Mina rõhutaksin, et igapäevaseid tööülesandeid täitis Simm väga püüdlikult. Oma töö oli ta nii hästi korraldanud, et kellelgi ei tekkinud kahtlustki, et «see» võiks olla tema. Mida pealegi tsementeerisid veel korduvad
NATO ja ELi professionaalid, kes Simmi siin mitu korda inspekteerimas käisid ja lahkudes kinnitasid: Simmi tehtud töö on tasemel.
Näiteks. Kui Postimehe sporditoimetust tuleb inspekteerima mõne maailmas autoriteetse päevalehe tunnustatud toimetaja ja kiidab, et teil on kõik superhästi, siis mõnulete te rahulolevalt ja annate kiitustele veel takka. Aga need praegused jutud tulevad sellest, et tema käitumisstiil oli natuke teistsugune. Simmi vestlusteemad panid paljusid õlgu kehitama ja...
Ehk siis pigem visati tubli postkontoriülema Simmi üle tõeliste luurajate seas nalja?
Jah, teda peeti natukene ullikeseks. Aga ma rõhutan veel kord – see, mille Simm suutis ikkagi üles ehitada, näitab, et ta oli väga kaugel ullikesest.
Simmiga ei peaks siis käituma nii nagu Lavrenti Beriaga, kelle kohta käiv lõik kästi Nõukogude inimestel 1953. aastal entsüklopeediatest žiletiga välja lõigata ja asendada see jutukesega Beringi väinast?
(Naerab.) Vaevalt et Simm oleks kunagi oma töö pärast entsüklopeediasse sattunud, kuid...
Kujutage ette olukorda, et mina varastan teie raha. Rahale pääsen ligi aga seetõttu, et olen teie sõber. Järelikult tahan olla teie sõber pikka aega, et teie raha ka edaspidi varastada. Ehk siis selleks, et teha seda, mida Simm tegi, pidigi ta igapäevane töö olema täiesti laitmatult tehtud. On ilmselge: selleks et mitte vahele jääda, pidi ta olema oma igapäevatöös perfektne. Kui sind vahetatakse saamatuse tõttu välja, siis kaotad kohe ka igasuguse väärtuse.
Teenetest rääkides. Reetmine on nii põhimõtteline, et oma varasematele teenetele ei saa siin enam apelleerida. Tema töövõidud on sellega nullitud. Kuid inimlikus mõistes arvan küll, et iga päev ja iga tund ei oleks ehk ilus teda üles puua.
Kas see, et praegu üritatakse verbaalselt üles puua neid, kes Simmi kunagi tööle võtsid ning teda seal senini hoidsid, on õige?
Aga kuidas nad pidid seda teadma… Üks asi, mis unustatakse, on see, et inimesi, kes sellist tööd peavad tegema, ei koolitata kõrgkoolides või kutsekoolides. Neid inimesi saab kasvatada ainult töö käigus, nagu Simmigi. Väga lihtne on öelda, et laske lahti ja võtke uus.
Ometi, piltlikult öeldes, võllast juba ehitatakse?
Luureinfo hankimisel on taustsüsteem. Näiteks – teenistusel on inimene, kes on värvatud juba ülikoolist ja kelle karjäärile luureteenistus on seejärel kaasa aidanud, et ta jõuaks neile vajalikule ametipostile. Teine võimalus on otsida n-ö valmis inimest, kes juba töötab mõne tähtsa koha peal. Viimaste värbamine on mõistagi palju keerulisem, aga esimene variant on jälle aega ja kannatust nõudvam.
Kui Simmi puhul oleks kehtinud esimene variant, siis on see tõesti – probleem. Mina olen aru saanud, et see nii siiski polnud. Seetõttu ei saa otseselt süüdistada ülemust, et sa oled tööle võtnud inimese, kelle sisse sa ei osanud näha.
Teie kokkupuuted Simmiga. Jättis ta mulje mehest, kes tahab liialt palju teada?
Ei. Ma ei saa seda väita. Tagantjärele tundub, et tal oli soov NSA rolli suurendada, aga eks iga ametkond üritab aeg-ajalt endale suuremat tükki saada. Tol hetkel ei tundunud see kahtlane.
Tõele vastavad siis jutud, et Simm oli aastate eest väga huvitatud koordinatsioonibüroo toomisest tema juhtimise alla?
Seda räägiti toona. Kuna koordinatsioonibüroo täitis alguses NSA ülesandeid, siis tõesti arutati ka võimalust viia kogu büroo kaitseministeeriumi alla. Aga lõpuks otsustati, et jätkame valitsuse juures.
Et hiljem selle küsimuse juurde tagasi tuldi, ei saa pidada ebanormaalseks. Aga Simmile võis tõesti jääda mulje, et ta saab kõik need ülesanded endale. Selliseid jutuajamisi tuli ette. Olid teatud momendid, kus ta üritas NSA-le saada suuremaid volitusi kui algul plaanitud.
Siit peitub ehk kõige suurem erinevus Mitrohhini ja Simmi vahel. Kui Mitrohhin „hüppas üle“ ideoloogilistel ja õiglastel eesmärkidel, siis Simmi puhul ei tahaks ma seda uskuda. Vähemalt ei ole mul andmeid, et Simmi kannustas tagant idee maailma paremaks muuta.
Kuid selliseid asju ei tehta kunagi ilma põhjuseta. Mis oli Simmi põhjus – ei spekuleeri.
Miks Venemaa muidu nii agar propagandamasin pole senini teinud Simmi teemal piuksugi?
Tavaliselt oma ebaõnnestumisi väga ju ei kommenteerita.
Võib Simmi kaotus olla neile märkimisväärne või on ta üks lihtne spioonisõjas langenu?
Ta on kindlasti kaotus, kuid ta ei ole Venemaa jaoks harukordne. Ta on unikaalne meie jaoks.
Kas ajaloolane Rainer Saks tahaks lugeda romaani kahe näoga Herman Simmist?
Kindlasti tahan. Kuid selle raamatu juures on oluline, et materjalide avalikustamisega ei tohi ükski inimene kannatada saada. Igal juhul pean ma oluliseks, et võimalusel kogu Simmi lugu põhjalikult kaante vahele köidetaks ja rahva ette raamatuletile toodaks.
Kes on Rainer Saks?
• Sündinud 1967
• Abielu, peres kasvab tütar
• Lõpetanud Pärnu I keskkooli
• Õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu
• 1993–1999 töötas Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ajalooõpetajana
• 1999–2001 oli välisminister Toomas Hendrik Ilvese nõunik
• 2001–2006 töötas riigikantselei koordinatsioonidirektorina
• 2006–… presidendi kantselei direktor
Kes on Mitrohhin?
Nõukogude välisluureteenistuse endine vanemohvitser, kelle karjäär kestis 1948–1984. Aastail 1972–1984 vastutas ta välisluure arhiivi üleviimise eest KGB uude peakorterisse Moskva lähistel.
Eeskujuliku töö eest KGB ülemalt autasu teeninud Mitrohhin oli salajase dissidendina aga tegelikult pikki aastaid kopeerinud arhiivis ülisalajasi toimikuid ja neid koju toimetanud.
1992. aastal tuli Mitrohhin salaja ühes Balti riigis asuvasse Suurbritannia suursaatkonda ja Briti salaluureteenistus toimetas ta Venemaalt välja koos kogu tema tuhandete lehekülgede paksuse arhiiviga.
FBI on nimetanud Lenini ajaga algavat ja 1980ndate aastatega lõppevat Mitrohhini arhiivi «kõige põhjalikumaks ja ulatuslikumaks luureteabeks, mis eales on kuskilt saadud».
Arhiivi põhjal kirjutatud esimene raamat «Mitrohhini arhiiv» ilmus eesti keeles 2002. aastal.