Juhtkiri: kas avalik häbi päästab fair play?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

On olemas paberile kirja pandud seadused ja eneseregulatsioon ehk kultuuri tasand. Fair play, puhas mäng spordis, põhineb esmajoones ala enda reeglitel, aga ka keelatud ainete nimekirjal ja mitmesugustel karistustel, juhul kui tuvastatakse rikkumine. Ent kui sellega ei kaasne dopingu ühemõtteline hukkamõist nii valdkonna sees kui ka ühiskonnas, ei pruugi ka kirjapandud seadus toimida ja võitlus dopingu tarvitajatega osutub tulutuks.

Rio de Janeiro olümpiamängud võivad saada murdepunktiks, mille järel muutub dopingupatustajatesse suhtumine olulisel määral. Sportlane, kes on küll juriidilises mõttes kandnud võistluskeeluna karistuse äraei saa hiljem naastes enam de facto puhtalt lehelt alustada. Paistab, et vähemalt mitte nii kergelt kui seni. Plekk jääb külge ja kord valemänguga kaasa läinud atleeti asuvad tõrjuma nii publik kui ka kaasvõistlejad.

Kuigi Venemaa olümpiakoondis ei saanud paljastunud riiklikust dopingusüsteemist hoolimata Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt üldist keeldu, käivitus Rios eneseregulatsioon. See tabas olümpiaujulas varem dopinguga põrunud venelannast valitsevat maailmameistrit Julia Jefimovat, kelle pealtvaatajad sõna otseses mõttes välja vilistasid ja kelle suunas tegi jõulise avalduse samal distantsil, 100 meetri rinnuliujumises, olümpiavõitjaks kroonitud ameeriklanna Lilly King. Ujumine on Rio mängudel kahtlemata üks publikumagneteid – võimalik, et just seetõttu ilmnes avaliku häbistamise juhtum just sel alal.

See võib näida ülereageerimisena, kuid ometi ei pruugi seda olla. Sportlane armastab oma spordiala ja soovib, et see oleks populaarne ning sel oleks võimalikult lai kandepind. Reeglite eiraja seevastu kahjustab mitte ainult iseennast, vaid ka spordiala ning õigupoolest kogu tippsporti.

Vaatajail tekib ju õigustatud küsimus: miks kulutada aega võistluse jälgimisele, kui mõne aja pärast on paremusjärjestus hoopis teine ja tagantjärele näivad kirglikud emotsioonid nagu näitleja pisarad. Seeneaega sobivat metafoori tuues – sapipuravik, mis näeb välja nagu ehe puravik ikka, rikub oma kibeda maitse tõttu iga seenetoidu.

«Ben Johnsoni vari lasub endiselt kergejõustiku kohal, pärast teda vaatavad inimesed sporti teisti,» on kibedalt öelnud neljakordne olümpiavõitja Michael Johnson. 100 meetri jooksus Souli olümpiamängudel anaboolsete steroidide toel triumfeerinud ja hiljem vahele jäänud Ben Johnsoni juhtum oli šokk nii Kanadale kui ka kogu maailmale. Ometi on skandaalsed dopingulood jätkunud.

Neid, kes lähevad valemängu teed, jääb alati. Kuid oleks suurepärane, kui Rio mängud läheksid ajalukku kui samm puhta ja ausa tippspordi suunas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles